:format(webp)/nginx/o/2020/01/31/12908339t1hc463.jpg)
/nginx/o/2020/01/31/12908326t1h0bba.jpg)
Rahulepingule Eesti Vabariigi okupeerimise järel osaks saanud saatus, selle Rootsi pagemine ja taas leidmine, on vähe räägitud, ebatavaline ja kordumatu lugu, mis sisaldab suisa müsteeriumile omaseid seiku, kirjutab riigiarhivaar Priit Pirsko.
Tellijale
Kuidas Tartu rahuleping okupatsiooni käest päästeti (4)
Tartu rahulepingu allkirjastamist on kõige detailsemalt kirjeldanud toonase Eesti delegatsiooni sekretär William Tomingas, kelle mälestused sisaldavat kriitikute arvates ohtralt vigu, pooltõdesid ja suisa väljamõeldisi. Ometi tundub, et rahulepingu ettevalmistamist kirjeldav lõik on Tomingasel tõepärane. „Nüüd hakkasime … rahulepingu mõlemat eksemplari allakirjutamiseks valmis seadma. Selleks tuli punutud siidnöör – meile määratud eksemplarile sinimustvalge, venelaste eksemplarile punane – mõlemat otsa pidi kinnitada viimasele leheküljele allakirjutajate isiklike lakkpitsatitega. Eliaseril ja minul ebaõnnestus lakkpitsatite panemine meie eksemplarile, pitsatite üldpilt kukkus välja korrapäratu. Seevastu Klõško (Venemaa delegatsiooni sekretär) oma eksemplaril tegi puhta töö – kõigi viie Eesti delegaadi nimepitsatid seisid ilusti sirges reas,“ kirjeldab Tomingas toimunut.
/nginx/o/2020/01/31/12908326t1h0bba.jpg)