Staaride kustumise aeg

Raul Ranne Foto: Tairo Lutter

Sel päeval, kui kõik maailma uudisteagentuurid andsid teada hiljuti erru läinud korvpallitähe Kobe Bryanti traagilisest hukust ning ajalehed jätsid lahkelt ruumi spordimehe liigvarase surmani viinud kopteriõnnetuse üksikasjadele, järelehüüetele ja mälestustele, märkis hea kolleeg Aarne, et Bryant oli tema jaoks viimane korvpallistaar, kelle nime ta mäletab.

Ju pole kolleeg suurem asi korvpallifänn. Keskmist sorti spordihuvilisena võinuks ma talle vastuseks loetleda terve rea nimesid, keda praeguses korvpallimaailmas kõhkluseta superstaarideks võiks nimetada. Ja nimetataksegi. Aga mu mõte jäi pidama.

Jäi pidama sellel, et tegelikult oli Bryant vist minugi jaoks see viimane korvpallur, kelle oskusi tõesti siiralt imetlesin ja kelle käekäigul kogu ta pika karjääri jooksul silma peal hoidsin. Ta oli ehk tõesti viimane, keda oma mõõtkavaks staariks pidasin. Need praegusaja supertalendid, keda tahtnuks nimetada, pole ju enam minu staarid.

Vähe sellest – kui pilti laiemaks tõmmata ja natuke järele mõelda, ei ole minu staarid ka tänaseid jalgpallifanatte vaimustavad Ronaldo ja Messi, ehkki suurepärased mängumehed nad ju kahtlemata on. Minu lemmikud on nüüdseks jalgpalliputsad varna riputanud ja suure spordiga lõpetanud. Aga jätame spordi.

Sest kui rääkida näiteks muusikast, siis viimane, keda tõesti superstaarina tunnistasin, oli varalahkunud popikunn Michael Jackson. Seda vaatamata asjaolule, et nüüd hiljem on tema sära üha enam kippunud varjutama miskid nilbed eluloolised üksikasjad.

No ja Robert Plant ja Rollingud on mu staarid. Väga vanad staarid. Mõned viimati ülemöödunud kümnendil loomingulist tippvormi ilmutanud saurused ehk veel. Aga need noored ja andekad, kelle laule praegusel ajal voogesitusportaalides miljardeid kordi kuulatakse, minu staariskaalale ei mahu, ehkki meeldida nad ju võivad.

Sama lugu on näitlejatega. Tunnistan, on tänapäevalgi filmimaailmas vapustavalt meisterlikke näitlejaid. Suurepäraseid tüüpe, kes kohati geniaalsuse kõrgeid piire ulatuvad kompima.

Ent kui küsite arvamust päris-päris filmistaaride kohta, siis kipuvad mõtted liikuma sellesse sektorisse, kus on juba koha sisse võtnud isandad De Niro, Pacino ja meie Järvet. Või siis Meryl Streep ja mõni lummav daam veel.

Huvitav, milles siiski asi, et aju uusi nimesid, kelle talent on kaheldamatu ja sarm seletamatu, staaridena ei tunnista? Miks võin ma nii mõnegi uue tulija oskusi imetleda, aga sügavamaks kiindumuseks ei saa see suhe iial?

Tahaks mugavalt mõelda, et ju on süüdi moodne maailm, mis iga päev nii ohjeldamatutes kogustes uusi nimesid, uskumatuid talente ja hämmastavaid sooritusi ette kannab, et sul ei olegi aega ega asu lasta sel kõigel pikemaajaliseks sügavaks tundeks settida. Täitsa võimalik!

Aga tõenäoliselt on asi ka vanuses, nagu pakub kolleeg Aarne mu pikka soigumist kuulates. Staarideks kujunevad üksnes need, kellesse süütus nooruses või varases täiskasvanueas poolenisti alateadlikult kiindud. Ja hilisemad tublid tegijad sinna seltskonda enam ei mahu. Sest aeg teeb küüniliseks ja kalgiks ning kõrgem iga ei luba enam ennastunustavalt vaimustuda. See on ju lapsik, ütleb sisemine korrapidaja.

Kurat, kas tõesti? Ikkagi lubjastun!

Kurb mõelda. Eriti sellele, et edaspidi saan olla tunnistajaks üksnes järjekordse isikliku staari ootamatule või vähem ootamatule lahkumisele ning järele jäävad vaid hellad mälestused. Ja muidugi lõputud heietused endistest aegadest.

Õnneks on Youtube (ja mitmed teised toredad kanalid veel), mille kaudu hea õnne korral vana lemmiku ja tema sooritustega taas kontakti saab.

Muide, nagu tõenäoliselt miljonid teised üle maailma, vaatasin sel nädalal üle mõnegi korvpalliklipi, kus pearollis esines Kobe Bryant. Ja seejärel sain õhata: vaat see oli mängumees!

Lohutuseks jätan endale siiski mõtte, et teinekord on päris kõrges easki vaimustumine võimalik. Ka mõne täiesti uue nähtuse üle.