Jürgen Tamme: miks me ikkagi jäime vastu oma tahtmist üksinda?

Üksinda tagaistmel. Eesti välisminister Jaan Poska 1919. aasta oktoobris teel Balti riikide teisele kongressile Tartus. "Täna päevani olen vähemalt mina kindlas usus, et oleks teiste riikidega koos läbirääkimisi peetud, siis oleks meie võinud paremaid ja kindlamaid tingimisi välja kaubelda, kui meie üksi teha suutsime," tunnistas Poska. Foto: Rahvusarhiiv

Nii on küsitud etteheitlikult palju kordi, viidates iseseisvuse kaotamisele pöördelisel 1939. ja saatuslikul 1940. aastal. Kuid sama küsimus vaevas kaks aastakümmet varem, vahetult enne surma ka Jaan Poskat seoses Tartu rahulepinguga. Juba siis oli Eesti üksinda.

Noore Eesti riigi võitlus enamlaste vastu puudutas ka lähinaabreid, kelle iseseisvus sõltus nii nagu Eesti omagi üksteise edust lahinguväljal. Kui Eesti oleks enamlastele alla jäänud, tabanuks sama saatus ka Lätit, kes poleks suutnud oma põhja- ja idapiiri kaitsta. Seejärel sattunuks hätta Leedu. Nende riikide allaneelamine tähendanuks ohtu ka Soome iseseisvusele.