Eestisse tuumajaama rajamise võimalusi tutvustav konverents oli küll hariv, kuid õhku jäi määrava tähtsusega küsimus, millist tehnoloogiat arendusettevõte ise eelistab, kirjutab Eestimaa Looduse Fondi kliimaekspert Piret Väinsalu.
Piret Väinsalu: Fermi Energia konverents üritas veenda tuumajaama vajalikkuses (14)
Eestisse tuumajaama kavandava Fermi Energia tellitud analüüsis jäid perspektiivsete variantidena peale nelja tootja pakutavad reaktorid, millest kaks on 3+ põlvkonna ja kaks 4. põlvkonna tuumajaamad, samas hoiduti selgesõnalistest eelistustest reaktori tüübi suhtes.
Seejuures on varasematel väiksematel kohtumistel (nt Kundas) arendaja välja öelnud, et nad vaatavad 3+ jaama poole, kuna seda on lootust varem turule saada. Optimistlike ennustuste järgi võiks selline jaam valmida 2033. aasta suveks. Sama suunda näitab ka tutvustatud majandusliku tasuvusanalüüsi põhieeldus, et ehitatakse 300 megavati suurune GE Electric BWRX-300 reaktor. Teisisõnu tähendab see veepõhist lahendust, mis on ka praegustes reaktorites kasutusel. Lisatud on küll täiendavad ohutuslahendused ja jaam rajataks väiksemal kujul, kuid sisuliselt on ikkagi tegu 3+, mitte 4. põlvkonna reaktoriga.
Tundub, et avalikkusele soovitakse samas jätta muljet, nagu plaanitaks täiesti uudset lahendust, hoides avatuna võimalust võrdsustada see inimeste peas 4. põlvkonna sulasoolareaktoriga, mis on teoorias ohutum ja kus tekiks vähem jäätmeid. Teoorias seepärast, et sellist tehnoloogiat pole veel praktikas kasutusel ning selleks ei ole ka lootust lähema kümne aasta jooksul.