Tiina Saar-Veelmaa: kui tippjuhi sülle saab panna pea

Tiina Saar-Veelmaa. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Iga tööandja sotsiaalne vastutus number üks on muuta oma inimesed ilusamaks, paremaks ja targemaks ning anda nad tööturule tagasi väärtuslikumana, kirjutab tööõnne uurija, psühholoog Tiina Saar-Veelmaa

Me ei kuule Eestis kuigi sageli avalikust kaklusest omanike ja tippjuhtkonna vahel, sest need püütakse lahendada kokkuleppel, vahel ka kuldse käepigistusega, et mitte organisatsiooni mainet kahjustada. Loomulikult tekivad koostöös konfliktid ja osapooled ei pruugi osata neid ise lahendada ja vallandub sõda, mis toob kaotusi mõlemale poolele.

Mõtlesin Kiviõli koolidirektori saaga valguses, millal oleks saanud konflikti professionaalselt lahendada, piinlikkusse võimuvõitlusse kaldumata. Professionaalsuse all pean silmas seda, et osapooled saaksid aru oma rolli piiridest ja vastutusest. Tippjuhi omaduste hulka käib võime panna end oma töötajate asemele, huvi ja vajadus neid mõista. Aga nagu kirjutas Fontese partner Piret Jamnes mõnda aega tagasi, võib pikka aega nn elevandiluutornist juhtimine tekitada pöördumatu mõistmiskriisi, süveneb kõiketeadja hoiak ja väheneb empaatiavõime. Ja sellises olukorras ei adu inimene enam oma otsuste ja tegevuse tagajärgi.

Seepärast on juhtimisteadlased üle maailma välja töötanud hulgaliselt vahendeid, millega juhid saaksid hinnata, kas nad püsivad kursil ja millised küljed vajaksid arendamist. Väidan, et tänapäeval ei tohiks olla ühtegi tippjuhti, kes ei saa oma tegevusele regulaarselt meeskonnalt 360-tagasisidet, kellega ei tehta arenguvestlusi ning kellel puudub majaväline koots või mentor, et oma arenguvajadusi avameelselt arutada. Eneserefleksioon on üks juhi olulisemaid oskusi. Liiklusesse me ju ei luba tehniliselt kehvas seisus sõidukeid, sest need on ohtlikud ka kaasliiklejatele. Kuidas me saame lubada tippjuhtimisse inimesi, kelle tegevusel on rängad tagajärjed tervete asutuste ja ettevõtete töötajate psühhosotsiaalsele tervisele.