:format(webp)/nginx/o/2020/01/30/12906773t1hc56f.jpg)
USA nn rahuplaan näitab, et ühel päeval võime avastada end maailmast, kus rahvusvaheline õigus on tugevama õigus, mis lähtub tegelikust olukorrast, eirates varem kehtinud norme ja õigustatud ootusi, kirjutab TÜ rahvusvaheliste suhete professor Eiki Berg.
Washingtonis on sündinud nägemus, kuidas parandada palestiinlaste elujärge. Tervelt 180 leheküljel kirjeldatakse tegevusi, mis ennekõike poliitilises ja majanduslikus plaanis moodustavad tegevuskava järgmisteks (rahu)aastateks. Selles antakse palestiinlastele lubadusi oma riigist, majandusõitsengust, heanaaberlikest suhetest, unustusse vajunud austuse ja väärikuse taastamisest. Sekka on seal arve ja mõõdikuid ning isegi mõni kaart, mis võiksid veenda selle kenasti pakendatud toote ostu-müügikõlblikkuses. Aga ei veena. Ja ma mõistan palestiinlasi, mõistan, miks neile ühe suurepärase riigi suurepärase presidendi suurepärane plaan ei sobi. Sest see on koostatud retsepti alusel, mille koostisosade kohta palestiinlaste käest keegi sisendit ei palunud. Sest see teeb Iisraeli riigi suuremaks ja Palestiina veel väiksemaks ja tähtsusetumaks. Ja mis veel olulisem, see võtab palestiinlastelt viimasedki võimalused rahvusvahelisel areenil oma õiguste eest seista. Selles on paraku väga vähe geniaalsust ning liiga palju tugevama õiguse poolel seisja kurjakuulutavat mantrat: «Kui mitte nüüd, siis mitte kunagi.»
/nginx/o/2020/06/19/13162176t1he44c.jpg)