Kristina Herodes: kes on metsa omanik?

Kristina Herodes Foto: Erakogu

Eesti trump maailmas on ilus loodus. Selle uskumine kergitab enesehinnangut, aga kas see ikka on nii? Siia saabub lähedalt ja kaugelt külalisi, kes loodavad leida loodust. Iseasi on, millise reaalsusega nad silmitsi seisavad.

Tallinnast ilusa Eestimaaga tutvuma minnes pole vaja kuigi palju sõita, kui igas suunas näeb äranäritud metsi, kust harvester halastamatult üle käinud. Igaüks, kes passiivse pealtnägijana sellel sündida laseb, võtab endale killukese kaassüüd. Kuidas me saame muutuda tuimaks omaenda maa, oma kodu suhtes?

Tasub mõelda, miks on inimene üldse hakanud end maa omanikuks pidama ja usub, et võib sellega teha, mida heaks arvab. Ükski teine liik niimoodi ei käitu. Kujutlege, kui linnud-loomad toimiksid inimese kombel. Me ise hävitame rahulikult seda, mille peal seisame, ja teeme rahaks selle, millest sõltub meie füüsiline ja vaimne tervis ning laste tulevik.

Ei riigil ega maaomanikul pole õigust Eestimaad hävitada ning röövida isiklikus kasuahnuses kodu lindudelt-loomadelt. Nende kodu on see samuti!

Tasub mõelda, miks on inimene üldse hakanud end maa omanikuks pidama ja usub, et võib sellega teha, mida heaks arvab.

Viisin äsja oma kolm last kinno vaatama Jaan Tootseni filmi «Fred Jüssi. Olemise ilu». Mõtlik linateos elust ühes loodusega peegeldab kõiki elutõdesid. Mõnigi sõber arvas, et lapsed on veel liiga väikesed, et nii sügavast ja meditatiivsest filmist aru saada. Mina nii ei arva. Vastupidi – ka lapsel on õigus võimalikult ausalt elust osa saada. Pole mõtet nende sisemaailma nüristada, sest loomulik uudishimu tõukab neid asju lahti mõtestama. Suured ei mõista, kui kõiketeadmine neid pimestab.

Loodusarmastus kannab kõige paremat vilja, kui seemned õigel ajal mulda panna.

Armastan ise metsas lonkida, nii jõudsid lapsedki sinna juba kõhukotis, imikust peale. Üheaastane mehike jooksis õnnelikult ringi, koperdas oma väikeste jalakestega roigaste taha ja kilkas õnnelikult: «Käbi! Käbi!» Eesti lapse esimeste sõnade seas peaksidki olema need, mis käivad looduse kohta. Küll selle «anna!» jõuab ka hiljem omandada.

Me oleme metsarahvas, meie jõud on seal. Kui pole metsa, pole ka meid. Mu kümneaastane tütar vaatas filmi ja hakkas nutma. Küsisin: miks? «Sest ma tunnen ennast süüdi! Sellepärast, et Eesti on ju minu kodu ja mina metsa kaitseks midagi ei tee.»