Taksoviinast Boltini. Nostalgiaminutid ja lähiulme

Restorani "Gloria" kelner Harald Rass oma tööülesandeid täitmas. November 1966 Foto: Pavel Kuznetsov/rahvusarhiiv

Kakskümmend-kolmkümmend aastat tagasi oli igapäevaelu teistsugune. Inimesed pidid rohkem omavahel suhtlema ja omaenese jalgu kulutama. Mõnigi asi tundub tänapäeval uskumatult kentsakas. Ja vastupidi, ka lähitulevikku kuuluvad asjad on kentsakad. Heietame ja heidame pilku.

Kui 80ndatel oli tarvis helistada (ega eriti tihti olnud tarvis, sest telefone oli ju vähestes majapidamistes), siis tuli seada sammud lähima telefoniputka poole. Ilmselt muidugi ka veel teise või kolmanda juurde, sest vähemalt pool telefone oli huligaanide lõhutud. Kaugemate kõnede jaoks olid teistsugused automaadid, aga neid oli vähe, kaugemale helistamiseks mindi sidejaoskonda ja telliti kõne. Ei mingit kogu aeg ühenduses olemist. Asja hea külg oli, et kuigi kõigil olid mingid väikesed märkmikud, kus kõik sugulaste ja tuttavate nimed kirjas, oli vana aja inimestel mälus ka väga hea lahter – telefoninumbrid. Paarkümmend numbrit suudeti ikka peast valida.

• Tehnoloogia – 0:1 nüüdse aja kasuks

  Inimesed – 1:0 mineviku kasuks (mälu!)

Kui nn vana aja inimene tahtis kinno minna, siis ootasid teda kinos suht külmad ruumid, puidust klapptoolid ja niru filmivalik. Peamiselt India kaheosalised laulu-tantsu-romantikafilmid; lugusid suure kodumaa filmistuudiotelt jne.