Kait Sinisalu: vägivallatseja teeb mis tahes, et oma tahtmist saada

Kait Sinisalu. Foto: Margus Ansu

Vaimse vägivalla puhul ütleb ohver mõnikord, et see oli ju kõigest nali. Küsimusele, kas tal oli naljakas, tuleb vastus, et tegelikult oli valus. Aga nali peaks naerma ajama, rääkis psühhoterapeut Kait Sinisalu varjatud lähisuhte­vägivallast intervjuus Kadri Tammepuule.

Jagan alustuseks ühe tuttava lugu. See oli nõukogude ajal, kui üks noor neiu lahkus varakult vägivaldsest kodust. Juba esimesest suhtest jäi ta vägistamise järel lapseootele. Nagu tollal kombeks, tehti kohe pulmad ja peagi sündis teine laps. Abikaasa ei peksnud teda, kuid osutus piinajaks, näiteks äratas naise öösiti ja pidas talle loenguid, nagu oleks naine tema hädades süüdi ega kõlba kuhugi. Naise madal enesehinnang süvenes, tekkisid surmamõtted ja ta otsustas ennast ära tappa. Suitsiid ebaõnnestus.

Järsku jõudis naisele kohale ammune soovitus: «Kui elada ei saa, mine lahku.» Ta võttiski lapsed ning kolis väikesesse toapugerikku, kus polnud vett ega tualetti. Suurest hirmust ülesaamiseks kulus tal mitu aastat. Mõne aja pärast sai naine tuttavaks oma praeguse abikaasaga, kellega elab siiani koos.

Kas sellised lood tulevad tuttavad ette?

Põhimõtteliselt jah, kuigi iga lugu on detailides erinev. Vägivaldsest perest pärit tüdrukud lähevad tihti noorelt oma elu peale ja saavad niimoodi manipuleerivatele meestele kergeks saagiks. Ühelt poolt seepärast, et nad kasvasid hirmu õhkkonnas ja pidid vägivallaga kohanema. Teisalt unistavad nad täiuslikust suhtest. Kui suhe osutub hiljem vägivaldseks, siis selle asemel, et öelda, et siit läheb piir, kannatavad nad rohkem, sest soovivad peret koos hoida.

Paljud vägivalla ohvriks langenud naised kirjeldavad, kuidas lootusetus olukorras tulevad pähe halvad mõtted, nagu võiks surm nende piinad lõpetada. Näiteks kui abikaasa jääb hiljemaks, loodetakse, et äkki on juhtunud õnnetus ja ta ei tulegi tagasi. Seejärel tekib «nii jubedatest mõtetest» süütunne ja kui õnnetust ei juhtu, võib agressioon pöörduda enese vastu. Süüdistatakse ennast, tekivad enesehävituslikud mustrid, suitsiidini välja.

Miks traumast paranemine nii kaua aega võtab?

Suur trauma, isegi ühekordne, jätab sügava haava, mis niisama ära ei kao. Näiteks kui inimest rünnatakse tänaval, olgu see peksmine või vägistamine, teeb seda tavaliselt võõras. Ka sel juhul võib tekkida keeruline seisund, traumajärgne stressihäire, mida aitab lahendada psühhiaater ja pikk teraapia.

Paarisuhtes teeb haiget aga lähedane. Võib tekkida kompleksne traumajärgne stressihäire: inimesel ei saa hakata üks haav paranema, kui tekib juba järgmine. Umbes nii, et kui käsi on ära põletatud, siis pannakse see üha uuesti kuuma vee alla tagasi. Lõpuks läheb käsi mädanema ja põletik haarab kogu organismi.