Peeglite taga on valguse algus

Lembit Petersoni mängitud Harri peseb lavastuses «Tagasi» valget särki, kuni pesukausist saab meri laevukestele. FOTO: Ülar Mändmets Foto: Ülar Mändmets

Portugaliga puudub mul vähimgi seos. Aga see pole vast määrav, Eva ja Indrek Koffi näidendi «Tagasi» mõistmisel ei ole Portugal eeldus, vaid boonus. Ühesõnalisse pealkirja kätketakse põhjatum saladus.

Veel esietenduse vaheajal ei osanud aimata, et «Tagasi» järellaeng kujuneb sedavõrd valuliseks. Võib-olla koguni julmaks? Ja ometi lepitavaks. Mõndagi sõltub interpretatsioonis vaataja isiklikust elu- ja igatsusejärjest. Ka vanusest või noorusest. Kahtlane oleks väita, et ka soost. Kummatigi tundub põnev, et Eva ja Indrek Koff kirjutasid näidendi kahasse ja tegelaste kvartetis lahutab mehi ja naisi skalpellterav eraldusjoon. Väga loogiline, kuna lavasaatusi läbistab läheduse puudumine. Naised jäävad meestele hingevõõraks, pealesunnitud kaaslaseks: üks on sugulane, teine majateenija. Ei saa salata, et mehed on tunduvalt sümpaatsemad. Meeste ebapraktiline unelemine paotab neis pehmema eluhuumori, minoorse muige.

Aga soovastandus viib mu rappa, sest mehedki pole ühe vitsaga löödud. Kuigi neid liidab tähtis kogemus: nii Harri kui Manueli elus on olnud kaks sünnipäeva, üks toodud tagasi veest, teine tulest. Kaks naist on omakorda täiesti erinevad, ehkki mõlemad klammerduvad mineviku külge ega oska enam märgata olevikku, hoida praegust hetke. Siin sekkub poliitika.

Tervikust imeliku, nõtke rohmakusega irduv stseen kahe ruuporisse loosunglauseid hõikava võimuri, Karl Vaino ja António de Oliveira Salazariga viitaks kui ajaloo seaduspärale, et võimumehed mängivad poliitikaga süüdimatult, naised ja emad aga toovad ohvreid. Dona Maria ohver on päris ja traagiline. Estri eluambitsiooni (laulu)kaar libiseb drastilisse tragifarssi, sest «üldjuht» ei saa olla päris unistus, vaid ohtlik kinnisidee, mis viimaks purustab muusika nagu pähkli tangide vahel.

Neli elunovelli või romaani, igal oma helisagedus. Näitlejate kvartett hoiab kokkusaamatust meisterlikult koos. Neli tegelast, kes ilmuvad ja kaovad Theatrumi pöörleval (ohoo!) laval, on laetud osatäitjate isiksusemahuga. Lavastuslikud remargid on juba näidendis kirjas, soolo- ja duostseenid laval sugestiivsed. Nii kuuldavad-nähtavad sisepihtimused kui ka üllatavad tummstseenid. Lembit Petersoni Harri peseb valget särki, kuni pesukausist saab meri laevukestele; või räägib valge lauatelefoniga ja mõte uitab lapsepõlve. Petersoni lavaelus on huumor soojem, heledam kui teistes. Ses kuuekümneses noormehes on midagi Nipernaadist, kes mererannal ikka ootab üht Heli.