Prantsusmaa põhjendused, miks ta blokeeris Põhja-Makedoonia ja Albaania liitumisläbirääkimised ELiga, on kattevari sisepoliitilisele lükkele ja nõrgestab ELi mõju Lääne-Balkanil, kirjutab Eurpopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsiooni välisnõunik Jörgen Siil.
Jörgen Siil: Macroni mäng Lääne-Balkaniga
Euroopa Ülemkogu oktoobrikuine järjekordne otsus (või pigem otsustamatus) jätta Albaania ja Põhja-Makedooniaga läbirääkimised Euroopa Liiduga liitumiseks avamata, kahandas tublisti juba niigi nõrka Euroopa Liidu mainet nii Lääne-Balkanil kui ka kaugemal. Otsuse taga olid suuresti Prantsuse «reformimeelse» presidendi Emmanuel Macroni sisepoliitilised kaalutlused: kuivõrd ELi laienemine pole pärast Ida-Euroopa riikide (sh Eesti) liitumist Lääne-Euroopa valijate hulgas enam väga populaarne olnud, siis vastukaaluks Marine Le Peni ELi laienemise vastasele populismile enne märtsikuised kohalikke valimisi (ja tõenäoliselt mõeldes ka 2022. aasta presidendivalimistele) oli see Macronile hea võimalus ise populismikaarti kasutada. Talle olid kindlasti eeskujuks ka juba president Charles De Gaulle’i kaks non’i Suurbritanniale 1960ndatel või president François Mitterandi aegne Lääne-Euroopa Liidu visioon. Macroni jutt, et enne on vaja saada oma maja ehk EL korda ja suurendada integratsiooni praeguste liikmesriikide vahel ning ka reformida läbirääkimisprotsessi, on vaid kattevari, sest liitumisläbirääkimiste alustamine ei tähenda ju veel liitumist ja EL jõuaks enne uusi liitumisi nii ennast sisemiselt uuendada kui ka läbirääkimiste metoodikat muuta. Lisaks saavad kõik need protsessid toimuda ju ka paralleelselt läbirääkimistega.