Kas liiklusviisakus on Eestis aastatega paranenud?

Foto: George Hodan

Suurem osa liikluses osalevatest inimestest on viisakad ja teistega arvestavad, aga kahjuks on ka neid, kes on ükskõiksed ega järgi liikluseeskirju. Paljud käitumisjuhised on paika pandud liiklusseaduses, mille järgi peab liikleja olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega. Ära ei tohi unustada, et iga liikleja isiklik eeskuju mõjutab perekonna, töökollektiivi ning ka kogukonna liikluskäitumist. Millised on siis lood Eesti inimeste liiklusviisakusega läbi politsei ja liiklusohutuse spetsialisti silmade ning kuidas saaks olukorda parandada?

Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvekeskuse juhi Hannes Kullamäe hinnangul on üldjuhul eestlaste liikluskäitumine hea ning aastatega on see läinud aina paremaks, aga täieliku rahuloluni on veel ruumi. „Kõik algab pisiasjadest, näiteks piirkiirusest kinni pidamine, kaasliiklejatega arvestamine, fooritulede jälgimine, suunatule näitamine ja nii edasi,” nendib Kullamäe.

Ka liiklusohutuse spetsialist Rafael Milerman tõdeb, et olukord liikluses on läinud viisakuse mõttes tõesti paremaks, eriti kui võrrelda 90ndate aastatega, mil ta ise juhiload omandas. „Iga uut põlvkonda kasvatatakse veidi teisiti ja tahaks loota, et tänapäeva noored on vastutustundlikumad. Heaoluühiskond on muutnud meid ehk vähem närviliseks ning see kandub ka liiklusesse,“ lisab ta. „Samuti on järelevalve karmim ning autod muutunud turvalisemaks, mis parandab liiklusohutust. Kuigi võib vaielda, et suurtes ja mugavates autodes on keerulisem kiirust tunnetada, on ikkagi nendega sõitmine turvalisem.” See omakorda ei tähenda, et ei peaks olema liikluses valvas ja tähelepanelik.

Ta toob välja, et oma mõju on kindlasti olnud laiaulatuslikel liiklusohutusalastel teavituskampaaniatel ning taristu arendamisel, mis aitab kaasa ohutusele ja teistega arvestamisele: teede-ehitusel rajatakse peale- ja mahasõiduradu, mis võimaldavad viisakamalt liigelda. Lisaks võib välja tuua ka 2+1 teed, mis loovad turvalisemad võimalused möödasõitudeks.

Roolikeeramine ei saa olla inimõigus

Samas on Milermani sõnul liiklusviisakuse osas pusletükke, mis vajavad veel paika loksumist. Näiteks kui mõelda liiklusseaduse määrusele, mille kohaselt peab tulevane juht õppe käigus omandama sellised teadmised, oskused ja hoiakud, et ta oleks võimeline liikluses käituma vastutustundlikult, ohutult, teisi liiklejaid arvestavalt ja keskkonda säästvalt ning et ta oskaks juhina realistlikult oma sõiduoskust hinnata ja seda iseseisva juhina jätkuvalt edasi arendada. Ta toob välja, et kõige olulisem on nende hoiakute omaks võtmine ka igapäevases liiklemises. Seda peab aga liikleja ise teadlikult tegema, sest autokool või keegi teine seda sundida ei saa.

„Tegelikult on selleks olemas teaduslikud lahendused. Näiteks kui spetsialist teeb iga autokooli tulijaga pika korraliku psühholoogilise intervjuu, millest selguvad inimese hoiakud. See võiks olla aluseks, et kas lubada inimest juhina liiklusesse,“ toob ta välja ühe võimaluse.

Mis aitaks liikluspilti paremaks muuta? Kas karmimad karistused?

Milerman nendib, et alkoholijoobes rooli istujat ei paranda karistus, vaid ravi. „Võib-olla oleks rikkujate puhul abiks veapunktisüsteem, aga võib-olla tasuks mõelda teatud aja tagant toimuvale atesteerimisele nagu arstide ja pilootide puhul? Täna saab autojuht oma load kätte ning need on tal rõõmsalt olemas elu lõpuni. Meil on väga palju autojuhte, kes pole kuulnudki libedarajast ega pimedaajakoolitusest. Kui mootorratturid pigem tunnevad huvi ja püüavad end täiendkoolitada, siis enamik autojuhte ei tule selle pealegi. Siin aitab kaasa pidev teavitustöö.”

Hannes Kullamäe nõustub, et igakülgne teavitustöö on liiklusviisakuse „ravis” suureks abiks. „Positiivseid näiteid teavitustööst leiab näiteks Maanteeameti kampaaniate seast, mille eesmärgiks on teadvustada liiklejatele, et ohutum ja stressivabam liiklus algab iga inimese enda liikluskäitumisest,” ütleb ta. „Ja politsei toetab mõtet, et igaüks meist saab anda oma panuse liiklusviisakuse parandamisse, näidates korrektse käitumisega eeskuju ka teistele.”