Eesti riik ordeni annab, aga passi väga anda ei taha

Ilma Krenstrem näitab talle Eestist saadetud kirjandusõpikut, mis on peaaegu talle pühendatud. Õige Abhaasia eestlasena oskab ta heast naljast lugu pidada. Foto: Birgit Püve

Ei juhtu just tihti, et ühe küla elanikud saavad kaks aastat järjest presidendilt ordeni. Hoopis erakordne on lugu aga siis, kui see küla ei asu üldse Eestis: Ab­haasias asuv Salme küla tervitab tänavu Valgetähe teenetemärgi saamise puhul kauaaegset eesti keele õpetajat Ilma Krenstremi. Mullu sai sama teenemärgi sealsete eestlaste kogukonna juht Lorina Lestman.

«Hirmus asi,» oli pool aastat tagasi 80 aasta juubelit tähistanud Ilma Krenstremi esimene reaktsioon ordeni saamise puhul. Ilma on lihtsalt niivõrd tagasihoidlik inimene, et talle ei meeldi tseremooniad. «Ei ole minu iseloomu jaoks,» nagu ta armastab öelda.

President Kaljulaid põhjendas Ilma Krenstremile ordeni andmist nii: «Eesti keele hoidja Abhaasia piirkonnas. Õpetas aastatel 1997–2019 Abhaasias Salme ja Sulevi külas eesti keelt ja kirjandust kokku enam kui sajale eesti lapsele, kellest ligi kümme on tänaseks tulnud Eestisse õppima ning jäänudki elama oma ajaloolisele kodumaale.»

Pärast esimese emotsiooni üleelamist oli möödunud kevadel Salme koolis õpetajaameti maha pannud Ilma ordeni saamisest muidugi liigutatud. «Muidugi on tunnustus tore. See on ju oluline kõigi Ab­haasia eestlaste jaoks, kes räägivad ja õpivad kõigest hoolimata eesti keelt,» ütles Ilma. «Selle uudisega harjumine võtab lihtsalt mul aega!»