Juhtkiri: keda sina tunnustad?

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

Riiklike ­teenetemärkide saajate selgumine on peaaegu ­garanteeritult väljakuulutamise päeva suurim meediasündmus. Enim tekitavad elevust ordeni­saajate esimesed emotsioonid pärast üllatavat teadet.

Harry Kõrvitsat tabas uudis nagu välk selgest taevast, Marju Länik ­pidi peaaegu puust kinni haarama ning Tarmo Tiisleri fotosilma ette jäänud reaktsiooni galerii ­ERRi portaalis võib saada meemiks, mis jääb pikemaks ajaks sõnatust sümboliseerima. Kavalusega kaamera ette meelitatud ning kuuldust jahmunud Jüri Vlassov viskas aga nalja, kui sai teada, et märgi pälvib ka Mihkel Smeljanski: «Aga mille eest tema saab?»

Need episoodid on toredad ja näitavad, et ka aastakümneid tuntud ja tunnustatud inimestele on presidendi tunnustus üks elu tipphetkedest, aasta­kümnetepikkuse töö vahekulminatsioon. Seda enam on riiklik teenetemärk tähtis kõigile neile, kelle tegemisi avalikkus ei ole tähele pannud. Tunnustatakse tublisid inimesi, kes ei ole kuulsad, pole olnud juhid ega muul viisil ise püünele pürginud. Rekordilise vereandja, viiekümneaastase kogemusega raudteelase, perearsti, eripedagoogi, tõlkija ja paljude teiste auväärsete, ent tagaplaanile jäävate inimeste tunnustamise üle saab vaid rõõmustada.

Selliseid inimesi võiks nimekirjas rohkem olla. Valdava osa teenetemärgi saajatest on saanud selle pikaajalise töö eest mõnel ametikohal, millega seostub prestiiž. Tihtipeale on tegemist inimestega, kes mingil muul moel juba saavad tunnustatud. Nende valdkonnas on enamasti juba olemas pikaajaliste panuste ja elutöö tunnustamise süsteem. Sadakond teenetemärki pole teab mis palju, selline arv on olnud pigem viimase kümne aasta traditsioon. Vaevalt devalveeriks teenetemärgi väärtust see, kui pikendaksime saajate nimekirja vähem märgatavatel elualadel suurt pühendumist näidanutega.

Natuke peab norima ka sellepärast, et autasude saajate loetelus on liiga vähe mitte-eestlasi. Kui rahvastikus on neid peaaegu kolmandik, siis võiks puhtmatemaatiliselt olla 114 teenetemärgi saaja seas ligi neli­kümmend inimest nende Eesti elanike seast, kelle emakeel ei ole eesti keel. President on juba näidanud üles positiivset suhtumist Narvas töötamisega ning TEDxLasnamäe konverentsil venekeelse kõne pidamisega. Rohkem kui vaid kümmekonna venekeelse kogukonna liikme valimine oleks aidanud järjepidevust hoida.

Presidendil tegelikult ei ole teab mis suurt meeskonda, tema kantseleilt ei maksa oodata igal aastal kõige ideaalsemat sajapealist nimekirja. Riigipea Kadriorus töötaval meeskonnal ei ole aega, et veebruarist veebruarini rahvastikuregistrit läbi kammida.

Et sõltumata elualast või rahvusest saaksid riikliku teenetemärgi seda kõige enam väärivad inimesed, tuleb võtta jalad kõhu alt neil, kes ühiskonnas kõige tublimate panust märkavad. Pole oluline, kas see on ülemus, sõber, pereliige või ka võõras austaja. Presidendile saab iga aasta 1. novembriks teha ettepaneku igaüks, kes kõrget tunnustust väärivat inimest märkab. Et kõik inimesed presidendi nimekirja ei mahu, võiks iga märkaja tublit inimest ka ise kiita.