Aimar Altosaar: hariduse selgroogu peab hoidma asjatundja

Klooga külakool. Foto: Erakogu

Haridus- ja koolielu on peetud vähemalt viimase paari sajandi jooksul meie rahva vaimseks selgrooks. Juba Rootsi ajal loodud külakoolide võrk kandis järgmiste sajandite jooksul häid vilju.

Lugemisoskus ja hariduse kaudu elu haljamale oksale pürgimine iseloomustasid eestlasi juba siis, kui meie hingede eest võitlesid veel saksa mõisnikud ja vene võimud, ning meie rahvuslik eneseteadvus suutis end väljendada peamiselt ühislaulmiste ja eestikeelse lugemismaterjali kiire leviku teel. Me oleme olnud trükisõna ja teadmiste usku, kohaliku hariduselu korraldamine on meie esivanematele olnud vähemalt sama tähtis kui kohtuvõimu ja halduse ülesehitamine.

Kohalik kool oli kaua aega kohaliku elu süda. Veel 1930ndate lõpuski, kui Eesti oli juba moderniseerunud ja ladusalt toimiva avaliku sektoriga riik, ei tegelenud maakoolide hoolekogud mitte üksnes õppetöö, vaid ka sotsiaalse elu korraldusega. Selleks et ka kõige kehvemates oludes kasvav laps võiks koolis käia, korjati vajaduse korral raha ravimite või ka uute jalatsite ostmiseks. Koolikogukond muretses igaühe pärast, sest nad olid ju «meie küla lapsed»!

Koolmeistri kuju on sööbinud inimeste mällu, selle on 21. sajandisse kandnud endiselt populaarne Oskar Lutsu «Kevade» ekraniseering, kuid loomulikult ka raamat ise. Kooli ja küla vahetu suhe tagas mõlema elujõu. Väga palju on ajaga muutunud, koolid on suured ning maarahvastki on saanud peamiselt linna- või linnalähedaste asumite rahvas. Hariduselu on jagatud rangelt keskvõimu ja kohaliku omavalitsuse vahel, mis peaks tagama korraga nii kvaliteedi kui ka sidemed kogukonnaga. Kommenteerimata siinkohal hariduselu sisu ja õpetamise metoodikaid, nendime, et koolielu ja selle juhtimine on võõrandunud nii kohalikust omavalitsusest kui ka kohalikust kogukonnast.