Vestlusring: koolijuhid ei karda kriisi, vaid paigalseisu ja ükskõiksust

Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse esimees ja haridusaktivist Aivar Haller. Foto: Madis Veltman

Kuidas saavad koolidest kohalike kogukondade keskused ja tulevikuühiskonna kujundajad ning kui palju võimu on koolidirektoril ja kellega ta seda jagab, arutasid koolide ja lastevanemate esindajad vestlusringis Aimar Altosaarega.

Haldusreform ja koolikorralduse muutused (riigigümnaasiumid, väikekoolide kadumine) on tekitanud pingeid omavalitsuste ja koolijuhtide suhetesse. Kui sellega kaasneb kohalike volikogude orienteerumine parteipoliitiliste või kildkondlike huvide teenimisele, võivad koolikogukondade ja laste huvid jääda tagaplaanile. Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse esimees ja haridusaktivist Aivar Haller kutsus hiljuti kokku vestlusringi, et arutada, mida on meil õppida paljudes omavalitsustes lahvatanud juhtimiskriisist ning võimupoliitikute ja koolijuhtide vastasseisust. Vastutusest ja koostööst ning tulevikuvaatest rääkisid Eesti Koolijuhtide Ühenduse ja Tartu Erakooli nõukogu esimees Urmo Uiboleht, Tallinna Koolijuhtide Ühenduse juhatuse esimees ja Kuristiku gümnaasiumi direktor Raino Liblik, Pelgulinna gümnaasiumi direktor Tõnu Piibur ning Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse liige Hillar Lõhmussaar.

Kas meie koolikogukonnad on kriisis?

Urmo Uiboleht: Koolijuhtidena arvame, et kriis on vajalik, et edasi liikuda. Head kriisi ei tohi käest lasta.

Raino Liblik: Milliseid juhte me tahame? Kui paneme juhtidele teatud ootused, siis milliseid võimalusi me neile loome? Milline on lastevanemate, kogukonna vastutus – kui nemad valivad juhi, siis peaks neil olema ka vastutus. Praegu on vastutus kooli pidajal (siin ja edaspidi omavalitsuse tähenduses – toim) ja koolijuhil. Meil ei ole tungi hoolekogudesse, on tore, kui on üksikud aktivistid, kes tahavad panustada, enamasti on aga vastupidi.

Hillar Lõhmussaar: Minu kolm last on käinud läbi kuue kooli, olen kogenud, et lapsevanema roll võib olla koolis väga erinev. Inimesed arenevad, ühesuguseid põlvkondi pole olemas. Igas järgmises on midagi erinevat. Üks selge suund on kodanikuaktiivsuse kasv, inimestel ilmneb järjest rohkem sisemine vääramatu vajadus ise aru saada, ise otsustada. Kui selliste inimeste osakaal kasvab, siis suureneb pinge seal, kus tehakse otsuseid.

Kui kodanikuaktiivsus kasvab, ei taheta piirduda vaid valimistega korra nelja aasta tagant. Otsustamise juures tahetakse olla pidevalt ja see on jõud, mis tuleb alt üles. Edasi on kolm võimalust. Esiteks: juht võtab altpoolt tuleva aktiivsuse kasutusse kui loova energia. Teine võimalus on see maha suruda, siis pinged kasvavad ja edasist uurivad sotsiaalteadlased. Kolmas võimalus on auru väljalaskmine, pingete lõdvendamine, süsteemis sisuliselt midagi muutmata. Nende kolme vahel tulebki valida.