Paarkümmend aastat tagasi jäi raamatupoes silma tundmatu autori luulekogu «Äparduse rõõm». Lehitsesin siit-sealt ja elevus üha kasvas. Ostsin rõõmuga raamatu, kodus lugesin kohe läbi ja ruttasin järgmisel päeval tagasi. Nüüd ostsin eksemplare juba hulgi, et vaimustunult edasi kinkida. Huvitav oli täheldada, kuidas mõni kingisaaja jäi natuke nõutuks, teised aga tormasid ülepeakaela poodi, et omakorda mitu eksemplari edasikinkimiseks osta.
Pärast Valdur Mikita teist luulekogu «Rännak impampluule maale» läks lumepall vaikselt veerema. «Lingvistiline mets» tõi aga juba arvututele lugejaile omaenda sisemise väe äratundmise, mõistmise, et eesti keel tõesti võimaldab inimesel end ikka veel teostada ühe igivana metsa- ja veerahva salapärase saadikuna.
«Mängulust avab ukse keele-ilma. Ilu, esteetika ja sügavus – need tulevad hiljem,» märgib Mikita. «Üheks eesti keele soomeugriliseks jooneks tuleks pidada kõlamaalingutel põhinevat keeleinstinkti – sellisel sõnaloomel on salapärase lõpmatuse tunnused.»