Fanny Ardant: «Ma vihkan võimu, institutsioone ja autoritaarsust»

Fanny Adranti mängu saab näha Artise kinos linastuvas Nicolas Bedos’ romantilises komöödias «Kauneimad ajad», mis jutustab abielupaarist, Mariannest ja Victorist, kelle elu on muutunud rutiinseks. Foto: Filmikaader

Legendaarne prantsuse näitleja Fanny Ardant on otsekohene, teatraalne ja ekstravagantne. Naine, kes ei karda keda kuraditki ja tulevikule ei mõtle. Fanny ütlemistega võib nõustuda või mitte, aga värvikas karakter ja suurepärane näitleja on ta igal juhul.

Ühe õnn on teise õnnetus. Pariisis Prantsuse filmipäevadel korraldatud intervjuul Fanny Ardantiga peaks peale minu ja ühe Austraalia daami osalema veel kolm ajakirjanikku. Et aga härrade eelnev kohtumine Juliette Binoche’iga algab plaanitust tunduvalt hiljem, nemad intervjuule ei jõua ning pooltund fantastilise Fannyga on vaid meie päralt.

Ja see ei ole ainult intervjuu, mille Fanny meile annab, vaid omamoodi väike etendus. Kui näitlejannale kohe sobiv ingliskeelne sõna ei meenu, edastab ta oma mõtteid värvikas pantomiimis, pikkides oma jutu sisse prantsus- ja itaaliakeelseid väljendeid ning ohtralt kehakeelt.

Nagu Ardant isegi ütleb, on ta päriselus kõike muud kui tema tegelaskuju Marianne äsja kinodesse jõudnud ja Artise mängukavas olevas Nicolas Bedos’ filmis «Ilusaimad ajad» («La Belle Époque»). See on Cannes’i filmifestivalil linastunud romantiline komöödia, mis jutustab abielupaarist, Marianne’ist ja Victorist, kelle elu on muutunud rutiinseks. Kui Marianne on otsustanud ajaga kaasas käia, moodne olla ja katsetada kõiki uuemaid tehnoloogiavidinaid, siis tema abikaasa unistab endiselt 1970ndatest. Nende poja parim sõber peab firmat, mis pakub klientidele võimalust detailsete lavastuste abil taas läbi elada mitmesuguseid sündmusi ja ajajärke – selline võimalus kingitakse ka Victorile, kes laseb end viia aastasse 1974. Päeva, mil ta esimest korda Marianne’iga kohtus.