Juhtkiri: võlal ja võlal on vahe

27. jaanuari karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Eesti riigi jaoks on võlg olnud võõra oma. Kui Euroopa keskmine laenukoormus on 70–80 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, siis meil jämedalt kümme korda väiksem – kaheksa protsenti. Selle näitajaga oleme selge vahega Euroopa Liidu priimused.

Väiksema võlakoormusega kaasnevad muu hulgas suuremad võimalused laenu võtta, kui selleks peaks ühel hetkel tahe tekkima. Niisugune soov ongi Eesti riigi juhtidel tärganud.

Majandus- ja taristuminister Taavi Aas tegi läinud aasta lõpus ELi energeetikaministrite kohtumisel ettepaneku arvata roheinvesteeringuteks võetud laenud eelarvetasakaalu valemist välja. Ministeeriumi arvutuste järgi avaneks siis väikse laenukoormusega Eestile võimalus saada 2020. aastal 146 miljonit lisaeurot.

Nagu võis lugeda laupäevasest Postimehest, tuleb selleks, et Eesti saavutaks aastaks 2050 kliimaneutraalsuse, käia riigil järgmise kümne aasta jooksul välja umbes 3,3 miljardit eurot. Raha selleks saab tulla riigieelarvest, Euroopa Liidu toetustest, saastekvootide müügist ja – kuna vajaminevad summad on väga suured – laenudest.

Ühtpidi võib väita, et võlg on võlg, olgu see tasakaalureeglitest vabastatud või mitte. Roheinvesteeringute jaoks laenama hakkamine tähendaks ühest pikka aega Eestis viljeletud riigi juhtimise põhimõttest lahtiütlemist. Kui mitte teised, siis vähemalt nõndanimetatud kliimaskeptikud saaksid kriitikat tehes sellele osutada.

Ent lähenemine, mille järgi kogu rohemajanduse temaatika on üks suur kulu, on olemuselt vähemalt poolik, kui mitte vale. Rohemajandus pole mitte probleem, vaid võimalus. Võimalus investeerida uude tehnoloogiasse. Siin Eestis.

Mitmed Eesti ettevõtted juba lõikavad sellelt kasu. Näiteks Skeleton, kes valmistab keskkonda koormavaid superkondensaatoreid, mis on aga suureks abiks tuuleenergia tasakaalustamisel perioodidel, kui tuult ei ole. Samuti näiteks tööstusettevõte Estanc, kes pakub tööstuslahendusi uue kliimapoliitikaga kooskõlas olla soovivatele ettevõtetele.

Suure, 3,3 miljardi eurose summa tagant tuleb näha teist, veel mitu korda suurematki summat: 7,6 miljardit. Nii suurele hulgale erainvesteeringutele sillutaks riigi rahakulutus teed. Näiteks nii, et riik ehitab välja meretuuleparkide liitumised, mis muudab pargi rajamise ettevõtjale peaaegu sama kalliks kui maismaal.

«Muidu meile neid meretuuleparke ei tule,» ütles laupäevases lehes majandusministeeriumi energeetika asekantsler Timo Tatar. Siinkohal tuleb panna tähele sõna «meile», sest paremat niinimetatud küpsist pakkuv riik võib need pargid endale saada.

Aga tark pole mitte ainult energia tootmist muuta, vaid ka energia tarbimist vähendada. Sestap on jumet ka mõtetel soodustada riigi toe abil säästmist. Näiteks kortermaju soojustades.

Mõistagi tuleb kõik laenuotsused enne hoolega läbi kaaluda. See kehtib ühtmoodi nii üksikisiku kui ka riigi puhul. Kuid roheinvesteeringuteks laenu võtmise plaani ei maksa suhtuda ka dogmaatiliselt.