Tiit Hennoste: kuuldused humanitaaria surmast

Tartu Ülikooli raamatukogu lugemissaalides, kabiinides ja hoidlates leidub nurki, kus huvilised saavad ilma liigse häirimiseta toimetada. Paraku tuleb sealgi viljeleda kiirõppimist ja teha kiirteadust. Foto: Kristjan Teedema

Teaduse prestiiž on kadumas. Teadlased kurdavad, et neid ei väärtustata. Neid mõtteid leiab netiavarustes tuhandel kujul. Eesti viimase aja debattides on lisandunud jutt humanitaaria erilisest alaväärtustamisest. Kuidas sellega ikkagi on? Ma vaatan kahte lihtsat vaatenurka.

Humanitaaria on lokaalse uurimisobjektiga teadus. Lokaalteaduste ja universaalteaduste vahel on suur erinevus. Universaalteadlased ühes riigis tegelevad kitsa ribaga suurest tervikust. Tervik pannakse kokku kogu maailma abiga. Lokaalteadus tegeleb lokaalse objektiga. Selles on alati jooned, mis on ainulaadsed ja jooned, mis on teistega ühised.

Eesti keele väärtus rahvusvahelise teaduse jaoks seisneb nimelt tema ainulaadsetes joontes. Just need annavad midagi juurde eri keelte ühisele pildile. Just neid ootavad maailma teadusajakirjad. Aga lokaalteadus ei saa tegelda ainult selle ainulaadsega. Siis oleks tulemuseks hunnik teadmiste tükke, aga puuduks tervik. Keeleteaduses oleks see hunnik artikleid, aga kogu keelt katvat eesti keele grammatikat ei oleks olemas.