/nginx/o/2019/01/29/11750661t1hc521.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/01/26/12896944t1ha6e6.jpg)
Rahvastikunäitajate põhjal saavad eestlased rohkem lapsi, elavad kauem ja on nooremad kui teised siin elavad rahvad. Kas aga hakkame sellele vaatamata rahvusena vähemusse jääma, küsib statistikaameti juhtivanalüütik Alis Tammur.
Alis Tammur: kas eestlased on omal maal ohus?
Viimasel ajal on palju juttu sellest, et eestlase osatähtsus rahvastikus väheneb ja see ohustab meie rahvusriiki. Seetõttu tekkis huvi vaadata andmeid ja saada teada, kas vähenemine ka tegelikult toimub, mis selle taga on ja kuidas on lugu eestlaste püsimisega põhirahvusena oma riigis.
Ülevaate saamiseks keskendusin Eestis elavate rahvastega toimuvatele muutustele kolme põhilise demograafilise protsessi kaudu: sünnid, surmad ja ränne. Vaatlusaja jagasin kolme etappi vastavalt toimunud rahvaloendustele ja analüüsisin, kui palju mingid inimeste rühmad loomuliku iibe ja rände tulemusena vähenesid või suurenesid. Rahu ajal on rahvastikumuutused aeglased, seetõttu ei saa hetkeolukorra kirjeldamiseks ja tuleviku ennustamiseks vaadata ainult viimaste aastate trende.
Esimest vaatlusperioodi 1989–2000 iseloomustab inimeste soov, et siit lahkuksid võõra riigi võimu ja vägede esindajad ning need, kes ei suuda või ei taha iseseisvas Eestis elada. Sel ajavahemikul vähenes rahvaarv umbes 170 000 inimese ehk 12 protsendi võrra. Sellest kümme protsenti moodustas ränne: peamiselt lahkusid just teiste rahvuste esindajad, eestlastest väljarändajaid oli vähem kui üks protsent. Loomuliku iibe tõttu vähenes eestlaste rahvaarv siis kahe ja teistel rahvastel kolme protsendi võrra.
/nginx/o/2020/01/26/12896942t1h03d9.jpg)
Teist vaatlusperioodi 2000–2012 võib iseloomustada Eestist vabatahtlikult lahkumise ajana. Siit läksid ära inimesed, kes soovisid elada, töötada ja õppida mujal. Enamasti kuskil, kus palk suurem ja elujärg parem. Äraminek oli hirmutavalt aktiivne ja neid inimesi püüame siiani tagasi kutsuda. Sel ajal toimunud muutusi rahvuseti vaadates aga selgus nii mõndagi üllatavat. Eestlaste arv vähenes siis loomuliku iibe tõttu ühe ja rände tõttu kahe protsendi võrra. Teiste rahvuste esindajate arvu vähenemises oli nii iibel kui ka rändel tunduvalt suurem osa, vastavalt viis ja kuus protsenti. Rahvastikus oli eestlasi küll üle kahe kolmandiku, aga rahvaarvu vähenemisest moodustasid rahvuselt eestlased vaid kolmandiku. Järelikult vähenes teiste rahvuste esindajate arv nii väljarände kui ka sündide tõttu kiiremini.
Sisserännanud saavad enamasti vähem lapsi kui kohalikud inimesed. Eesti teistest rahvustest elanikkond hakkas kujunema pool sajandit tagasi ja praeguseks on suur osa neist jõudnud pensioniikka. Peale selle lahkusid 1990. aastatel siit just nooremad ja mõni aasta varem sisserännanud inimesed, kes ei olnud jõudnud Eestis veel elu sisse seada, seetõttu oli neil kergem kodumaale tagasi minna. Selle tulemusena olid 2000. aastaks suurem osa Eestis elavatest teistest rahvustest inimestest keskmisest vanemad ja alates 2004. aastast oli nende loomulik iive eestlaste omast väiksem. Rände analüüs näitas ka, et nõukogude ajal Eestisse elama tulnud inimeste järeltulijad olid eestlastest enam valmis Eestimaa tolmu jalgadelt pühkima. Pärast Euroopa Liiduga ühinemist olid väljarännanutest kaks viiendikku eestlased ja kolm viiendikku teistest rahvustest inimesed.
Kolmanda vaatlusperioodi jooksul 2012–2019 toimus Eestis rändepööre. Alguses oli positiivne vaid uute sisserännanute rändesaldo, kuid järk-järgult suurenes ka eestlaste sisseränne ja see jõudis 2017. aastal samuti plussi. Rahvaarvu muutusi võrreldes selgus, et rände tõttu oleme nende seitsme aasta jooksul kaotanud umbes 8000 eestlast ja võitnud 19 000 muust rahvusest inimest. Negatiivse loomuliku iibe tõttu on vähenenud peamiselt teistest rahvustest inimeste arv: kokku 10 000 inimest, keskmiselt 1400–1500 aastas. Eestlaste arv on samal ajal vähenenud loomuliku iibe tõttu 900 võrra, keskmiselt 120–130 inimest aastas.
Eestlaste osatähtsus on küll viimasel viiel aastal õige pisut vähenenud, aga tulemus oleneb sellest, kas arvestada osatähtsust kogurahvastikust (69,3% > 68,5%) või vaid nende hulgast, kelle rahvus on teada (69,7% > 69,4%). Tõsiasi on, et vähenemine on väga väike ja eestlaste arv on kaks aastat järjest suurenenud. Teadmata rahvusega isikute arv rahvastikus kasvab aga samuti, sest lääneriikides ei kanta enam registritesse rahvusliku enesemääratluse tunnust. Sageli ei oskagi mitu korda elukohariiki vahetanud ja eri kultuuridest pärit vanemate abielust sündinud inimesed enam oma rahvust määrata. Seega võib eeldada, et iga aastaga kasvavast rahvastikuosast enamik ei ole etnilised eestlased. Kindlasti on ka selliseid Eesti päritolu inimesi, kelle rahvus on teadmata või kes ei soovi seda määrata.
Viimasena vaatasin Eesti elanike vanusejaotust rahvuste kaupa. Seniste trendide pikendamine tõde ei taga, sest rahvaarvu muutva kolme rahvastikusündmuse osatähtsus sõltub oluliselt rahvastiku vanuskoosseisust. Eestlased on endiselt kogu Eesti rahvastikust keskmiselt nooremad: kuni 30-aastaste hulgas on eestlaste osatähtsus ligi 75 protsenti. Väikseima eestlaste osatähtsusega vanuserühm on 55–69-aastased, mis on ammuse sisserände tulemus.
/nginx/o/2020/01/26/12896943t1ha6ed.jpg)
Joonisel 2 on kujutatud muust rahvusest inimeste arv koos teadmata rahvusega inimeste arvuga. Eraldi on esile toodud muust rahvusest isikud, kes ei ole siin sündinud ega Eesti kodakondsusega ja on riiki saabunud alates 2012. aastast. Kõik ei ole uued sisserännanud, osa neist on varemgi Eestis elanud. Võrdlusest on näha, et sisserännanud inimesed mõjutavad rahvuslikku koosseisu peamiselt 20–49-aastaste vanuserühmades. Euroopa Liidu riikidest saabuvad siia peamiselt 20–24-aastased inimesed, eelkõige on need siia ajutiselt tulevad välisüliõpilased. Kolmandatest riikidest saabuvad Eestisse peamiselt 25–34-aastased ja mehed. Üks varasem uuring näitas, et sisserännanutest pooled lahkuvad järgneva kolme aasta jooksul. Eestisse sisseränne on viimastel aastatel suurenenud, järelikult võib lähiajal oodata ka väljarände suurenemist.
Kokkuvõttes võib öelda, et eestlaste osatähtsus rahvastikus võib praegu küll pisut väheneda, aga isegi positiivse sisserände jätkudes võib see peagi hoopis suureneda. Teiste rahvuste hulgas on sündimus väike ja suremus suur, aga just need protsessid näitavad rahvuse elujõudu.