:format(webp)/nginx/o/2020/01/24/12892058t1h4436.jpg)
Äsja ilmunud koguteos „20. sajandi inimene“ lõpetab ühe mõttelise sarja, mis originaalis ilmus aastatel 1987–1999 ja eesti keelde tõlgiti ajavahemikus 2000–2019. Kokku ilmus sarjas 11 köidet, mis pakuvad panoraamse ülevaate olulisematest ühiskondlikest figuuridest Vana-Egiptusest tänapäevani.
See võrdlemisi populaarne ja mitmesse keelde tõlgitud sari sündis pooljuhuslikult. Nimelt tegi Itaalia kirjastus Laterza 1986. aastal ettepaneku tuntud prantsuse medievistile Jacques Le Goffile koostada üks raamat keskaja olulisematest sotsiaalsetest tüüpidest. Talle omase entusiasmiga haaras Le Goff pakkumisest kinni ja juba järgmisel aastal nägi üheteistkümne autori koostöös trükivalgust itaaliakeelne raamat „Keskaja inimene“.
Kirjastaja suureks üllatuseks sai teosele osaks suur menu, seda müüdi mõne esimese kuuga üle 30 000 eksemplari, lisaks tõlked paljudesse keeltesse. Edu laineharjal otsustas Laterza samas formaadis jätkata ja nii ilmusidki järgmistel aastatel koguteosed „Vana-Rooma inimene“ (1989), „Renessansiaja inimene“ (1989), „Vana-Egiptuse inimene“ (1990), „Vana-Kreeka inimene“ (1991) jne. Viimasena üllitati 1995. aastal „Romantismiaja inimene“. Paraku ei saatnud neid köiteid enam avateose menu, mis on ilmselt ka põhjus, miks sari tänapäevani välja ei jõudnud.
Sajandi lõpul otsustas saksa kirjastus Campus projekti omal algatusel lõpule viia ja nii ilmusid 1999. aastal kaks uut koguteost: „19. sajandi inimene“ ja „20. sajandi inimene“, mille mõlemad panid kokku Ute Frevert ja Heinz-Gerhard Haupt. Need kaks raamatut kuuluvad sarja siiski väga tinglikult, sest kuigi formaat on sama, on autorite ring ja lähenemine teemale sootuks teised.
Kui Laterza raamatud lähtusid selgelt prantsuse ajalookirjutuse uuenduslikust traditsioonist ja kaasautoreid värvati peamiselt Itaaliast ja Prantsusmaalt, siis Campuse kaks köidet on varajamatult Saksa-kesksed. Kirjutuslaadis on prantsuse esseistliku elegantsi asendanud saksa akadeemiline raskepärasus ja pole liialdus väita, et üldiselt räägivad raamatud inimese asemel pigem 19. ja 20. sajandi sakslasest.
Nagu kõik sarjaraamatute pealkirjad, nii on ka „20. sajandi inimene“ natuke eksitav, ja seda rõhutavad ka raamatu koostajad oma sissejuhatuses. Sest selmet maalida ühe ajastu inimese kujuteldav koondportree, on sarja mõte pigem välja joonistada sellele konkreetsele ajastule iseloomulikud sotsiaalsed tüübid, mis nimelt sel ajal esile tõusid või senisest laiema kõlapinna leidsid.
„20. sajandi inimene“ sisaldab 14 ajaloolist portreed järgmistest sotsiaalsetest figuuridest: tööline, koduperenaine, staar, sportlane, turist, ajakirjanik, teadlane, intellektuaal, noor, pensionär, funktsionäär, tarbija, terapeutiline inimene ja sõdur.
Huvitav on seda nimekirja võrrelda eelmise, „19. sajandi inimese“ sisukorraga: tööline, ettevõtja ja juht, insener, arst, usklik, teenijatüdruk, õpetajanna, kodanik, migrant, suurlinna elanik, kunstnik, aadlik ja talunik. Nende kahe loetelu võrdlus annab meile kätte päris hea niidiotsa, kuidas raamatukoostajad viimase paari sajandi peamisi sotsiaalseid arenguid mõistavad.
Nagu näeme, ainsana on 19. sajandi üle elanud tööline, ehkki selleski võib kahelda, sest Richard Bessel, kes on viimasesse köitesse vastava peatüki kirjutanud, rõhutab, et tegelikult tuleks 20. sajandit nimetada pigem teenistujate, mitte tööliste sajandiks (lk 20). Või kui eelmises köites on peatükk teenijatüdrukust ja viimases köites koduperenaisest, siis siingi tuleb kohe täpsustada, nagu seda teeb ka selle peatüki autor Merith Niehuss, et üks 20. sajandi suuri saavutusi on naiste emantsipeerumine ja koduperenaise rollist vabanemine.
(Sellega seoses tuleb kahetseda, et praktilistel põhjustel ei jõudnud raamatusse sinna esialgu planeeritud peatükk sufražettidest (lk 18), sest praegu on kogu naisliikumise teema tähelepanuta jäänud, jättes 20. sajandi naistest ühekülgse pildi.) Kõnekad on samuti 19. sajandi „migrandi“ moondumine 20. sajandi „turistiks“ või „kodaniku“ asendumine „tarbijaga“ (kui sellist meelevaldset seost endale lubada).
Kui rangelt võtta, siis on vaid üksikud raamatus käsitletud ühiskondlikest tüüpidest iseloomulikud ainult 20. sajandile. Sest näiteks teadlase, funktsionääri või sportlase sotsiaalne sünd jääb pigem 19. sajandisse. Konkreetsemalt võib kõige selgemalt siduda läinud sajandiga nelja uut sotsiaalset figuuri.
Esiteks on 20. sajand ajastu, kus „raugast saab pensionär“, nagu Christoph Conrad oma peatükis tabavalt kirjutab (lk 262). Tõepoolest, sotsiaalse nähtusena on pensionär läinud sajandi produkt, täpsemalt tollal võrsunud heaoluriigi sünnitis. Pensionäri sünd on seotud mitme arenguga: keskmise eluea pikenemine, sotsiaalse kindlustuse süsteemide rajamine ja ühiskondlike väärtuste muutumine.
Sealjuures lõpetab Conrad oma peatüki asjakohase küsimusega, kas uus, 21. sajand toob kaasa pensionäristaatuse kadumise, millele näivad viitavat üha süvenevad raskused paisuva pensionäride armee ülevalpidamisega heaoluriikides.
Teise uue sotsiaalse tüübina võttis 20. sajandil kuju tarbija, tõrjudes troonilt tootja. Kuigi nimetus ise on juurtega eelmises sajandis, pääseb see ühiskondlikule võimutäiusele koos 20. sajandi tarbimisühiskonna sünniga. Huvitava arenguna toob Heinz-Gerhard Haupt välja selle, et läinud sajand märgib eriti meestarbija sündi, sest varem oli vähemalt ülemkihtides tarbimine olnud peamiselt naiste privileeg (ja kohustus).
Kolmandaks sünnitas 20. sajand nähtuse nimega „intellektuaal“. Seda sõna saab soovi korral väga täpselt dateerida, see sündis 1898. aastal Prantsusmaal seoses Émile Zola kuulsa avaliku pöördumisega „Ma süüdistan“. 20. sajandit on paljud nimetanudki intellektuaalide sajandiks, sest kunagi varem ega hiljem pole vaimuinimestel olnud poliitilisel väljal sellist mõjuvõimu. Dietz Bering küsib raamatus aga põhjendatult, kas intellektuaalid suutsid eelmise sajandi üle elada, st kas neil on uuel sajandil veel oma roll.
Ja viimaks võrsus 20. sajandil veel üks huvitav ühiskondlik nähtus: staar. Muidugi, omad muusikalised ja kirjanduslikud kuulsused olid ka eelmistel sajanditel, ent tõelise staari sünd eeldab siiski massikommunikatsiooni ja muid tehnoloogilisi vahendeid, mida pakkus alles 20. sajand. Üksteise järel vallutasid inimeste meeled filmistaarid, rokkstaarid ja telestaarid, millele uus ajastu on suutnud pakkuda lisa sotsiaalmeediastaaride ja Youtube’i-staaride näol.
Kokkuvõttes on „20. sajandi inimene“ huvitav ja hariv lugemine, kuigi see on kirjutatud selgelt saksa lugejaid silmas pidades ja suudab läinud sajandist pakkuda vaid killukesi, millele ise tuleb põhiosa juurde mõelda. Jah, õigupoolest võib üldse küsida, kas pakkuda ülevaadet 20. sajandi kirevatest sotsiaalsetest arengutest on ühe raamatu raames realistlik eesmärk või kas 20. sajand üldse moodustab mingi mõttelise terviku, mida on võimalik portreteerida (meenutame, et komme ajalugu sajanditeks liigitada on väga hiline, vaevalt kaks-kolmsada aastat vana).
Mingis mõttes on isegi huvitavam üks teine saksa raamatuprojekt, mis ilmus 2001. aastal. Pean silmas mahukat seitsmeosalist albumit „20. sajandi inimesed“ („Menschen des 20. Jahrhunderts“), mis koondab legendaarse saksa fotograafi August Sanderi (1876–1964) ligemale 600 portreed. Mulle tundub, et neid võluvaid fotosid silmitsedes võib saada 20. sajandi inimestega (resp. sakslastega) ilmselt lähedasema ja sügavama kontakti kui arvustatud ajalooraamatu veidi nahkseid (ent väga asjatundlikult tõlgitud) peatükke lugedes.
„20. sajandi inimene“
Koostajad Ute Frevert ja Heinz-Gerhard Haupt
Tõlkinud Ursula Vent
Avita, 2019
399 lk
/nginx/o/2020/01/24/12892055t1h6855.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/01/02/6221121t1hd69b.jpg)