Unenäoline fantasmagooria Rooma motiivil

Paul Raud pälvis romaani „Kellata torn“ eest Eesti Kirjanike Liidu 2019. aasta romaanivõistlusel Eesti Keele Instituudi ja Emakeele Sihtasutuse auhinna. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Sest kurnatud ränduritest ei tulnud liivaluidete vahel eales puudust. Õigupärast oli seal uidanud ohtralt inimesi, üksteist ometi kunagi kohtamata. Vedanud jalgadega kõveraid radu, mis pahatihti kuhugi välja ei jõudnud ning sedamaid vargsi liiva mattusid. Ka too kõhetu inimvare polnud millegi poolest teistsugune“ (lk 11).

„Kellata torn“ räägib pealtnäha täiesti fantastilise loo Nicolasest, kes 26. eluaastal asub ühtäkki taga otsima kooliaegset sõpra Brunot, kellest ei paista juba ligi pool aastat keegi midagi kuulnud olevat. Õigupoolest pole muidugi selge, kas Bruno üldse oligi Nicolasele sõber või hoopis põgus tuttav või oli ta jälle hoopis lähemal, kui Nicolas ise kunagi märganudki oli.

Otsingute keskmeks on üks linn salapärase kõrbega selle südames ning kõrbesse näib asja olevat ainult üksildastel uitajatel, pimeda juhiga sinisel bussil ja valgel tornil, mis sellel maastikul alati seisnud on. Lisaks kõikjale linna tungivale kõrbetolmule on seda kujutlusküllast ja salapärast maastikku vallutamas aga veel üht sorti tolm – vanade hauakambrite ja unustuse tolm, mille vastu liivgi on võimetu ja kuhu inimese jälg ei jää...

Paul Raud ent ei hoia kujutlusvõime ja peadpööritava fantasmagooriaga põrmugi kokku. Kui juba üksnes selle salapärase linna kujundist, kus vahemaid mõõdetakse korraga nii ljöödes kui ka penikoormates ning mis Eesti lugeja südant soojendades ajuti nii üht kui teist äratuntavalt tallinlikku või miks mitte ka tartulikku või... silme ette toob, võiks arvata ühe kaasahaarava rännaku jaoks küllalt olevat, siis ka romaani teiste peatükkide mosaiigikillud manavad silme ette sama lopsakad ja kujundiküllased maailmad, milles omakorda võiks piisata terveks eraldi raamatuks – olgu need siis omaette aegruume moodustavad osakesed linnast, nagu ooperimaja, Toomkool või koduse perefirma klaasist kiiskavad pilvelõhkujad, või siis hoopis mütoloogilised seiklused vanas talus labürintlike metsade keskel ning külaskäik lõunasse, pankrannikul kõrguvasse omaaegsesse oliivi- ja viinamarjamõisasse, mis põllukultuuride valikust hoolimata siiski Vahemerest üksjagu põhja poole näib jäävat.

Selline aegade ja kohtade segu koos unenäolise uitamise ning unustuse ja igatsuse teemadega kipub muuhulgas mõttelõngu sakutama ka nõnda, et meelde hõngub näiteks midagi Neil Gaimani „Eikusagist“ ja miks ka mitte „Kalmisturaamatust“ (ning miks ka mitte „Ameerika jumalaist“, kogu selle legendide ja mütoloogia seguga). Nõnda nagu „Kellata tornist“ kumab läbi nii üht kui teist äratuntavalt eestilikku (kasvõi Vennavere-nimeline koht), nii viis ka „Eikusagi“ lugeja fantastilisse versiooni Londoni allmaaraudteest ning „Kalmisturaamatus“ on muistne matmispaik selle iidse asukaga, mis lugejal Suurbritannia ajalugu müstilises võtmes kogeda laseb.