Kerttu Kirjanen: millal lõppeb ohvri süüdistamine?

Kerttu Kirjanen Foto: Konstantin Sednev

Häbi. Iga inimene on seda tunnet tundnud. Lapsena, kui lõhkusid tassi. Hiljem koolis, kui tahvli ees vastata ei osanud. Täiskasvanuna, kui pidid minema tähtsale kohtumisele ja sisse magasid.

Sellistes olukordades häbi tunda on loomulik. Hoopis keerulisem on mõista, miks peaks häbi tundma inimene, keda on ahistatud. Aga internetis ahistamislugude alt kommentaare lugedes selgub, et peaks küll.

Kui sa oled «lasknud» end ahistada, siis oled justkui inimesena eksinud, aga täiskasvanud ju ei eksi. Ja kuna eksimine on piinlik ja vale, siis avalikult eksimustest rääkida ei tohi. Nõnda püsivad ahistamislood aastakümneid tiheda saladusloori all, mis ohvrit ennast lämmatab.

Olen viimastel kuudel kirjutanud mitmeid lugusid ahistamisest. Olen rääkinud sellest sotsiaalmeedias ja raadios, olen seepeale saanud kümneid kirju inimestelt, kes on ahistamise ohvriks sattunud.

Ahistamine tekitab emotsioone ahistajas, ohvris, kuid ka inimestes, kellele olen need lood rääkinud. Ja lõpuks tekitab ahistamisest kirjutamine emotsioone ka minus. Ma tunnen viha. Ja ma tunnen häbi.

Meil on inimesi, kes hea meelega jooksevad, mõõdulint näpus, ohvri seelikupikkust mõõtma.

Ma tunnen viha, kui keegi küsib, miks ohver kannatas ja ära ei läinud. Samamoodi võiks küsida, miks küüditajatele politseid ei kutsutud. On selge, et kui ahistamisele oleks võimalik nii lihtsalt punkti panna, siis ei oleks viimaste kuude vältel neid lugusid sündinud.

Ma tunnen häbi, et meil on inimesi, kes ohvrit süüdistavad. Häbi, et meil on inimesi, kes hea meelega jooksevad, mõõdulint näpus, ohvri seelikupikkust mõõtma, mõistmata, et mõõdulindil ei ole sellistest teemadest rääkides kohta.

Ohvri mittemõistmise ja süüdistamise läbi loome ühiskonna, kus nõrgemad jäävad alatiseks vaikima ja ahistajad saavad karistamatult edasi tegutseda. Inimesele muutub olukord kurvaks siis, kui ohvriks osutub ühel hetkel keegi lähedane või ta ise.

Ma loodan, et ühel päeval suudab me ühiskond näha ahistamise olemust sellisena, nagu ta tegelikult on – see on oma füüsilise või psühholoogilise jõupositsiooni ärakasutamine, asi ei ole liiga lühikeses seelikus, mis oleks võinud selga panemata jääda.

End ohvri kingadesse panna ongi raske, eriti kui nendes kunagi käidud pole. Tähtis on aga jääda inimeseks. Ma loodan, et seda me suudame.