Märgata kosmilist balletti köögivalamus?

Hetk Teemu Mäki & Maija Nurmio lavastusest «Éliane», laval Jonna Eiskonen, Maija Karhunen ja Maija Nurmio. Foto: Saara Autere

Tallinnas Vaba Lava teatrikeskuses esietendus soome etenduskunstniku ja lavastaja Teemu Mäki ning koreograaf Maija Nurmio lavastus «Éliane». Sotsiaalselt tundliku ja terava kunstnikukäekirjaga Teemu Mäki ei ole Eesti publikule võõras. Eelmisel aastal lavastus Vabal Laval tema dokumentaallavastus «Muutujad», mis lahkas soolisuse küsimusi ning tõi publikuni transsooliste inimeste isiklikud lood.

Nüüdne tantsulavastus on autorite sõnul performatiivne dialoog Prantsuse elektroonilise muusika helilooja Éliane Radigue’i (snd 1932) loomingu ja filosoofiaga, mis annab helilooja kompositsiooni edasi füüsilise, liikuva maastikuna. Kapitalismi kriitikuna tuntud Mäki lavastust vaatama minnes tekib paratamatult poliitilise teatri eelhäälestus või -ootus, on ta ju kritiseerinud lääne kultuuriruumi ja individualismi enesekesksust, majanduslikku kasvu ning tehnoloogia võidukäiku ja otsinud samas inimese ja looduse ühisalasid.

Poliitline või mitte?

Kui lähtuda Madli Pesti poliitilise teatri mõiste tõlgendusest, mille järgi poliitiline teater vastab kultuurilistele, sotsiaalsetele või otseselt poliitilistele pingetele ning mittepoliitiline teater tegeleb pigem isiklike ja igavikuliste küsimustega, paigutub selles lavastus justkui mõlemale teljeotsale. Autorid kritiseerivad valitsevat neoliberaalset ideoloogiat, ent siit ei tule esile teravat vastandumist; kui, siis üleskutse vaadelda ja taasavastada oma inimlikku tundlikkust.

Tantsulavastuse juhatab sisse video, n-ö kollektiivne monoloog. Mäki koostatud teksti «All is music» («Kõik on muusika») esitavad Henni Kiri, Teemu Mäki ja Olivia Pohjola. Publik näeb maalilisi videokaadreid Norra Utøya saarest, kus Anders Breivik võttis 2011. aastal võikalt elu 85 noorelt inimeselt. Idüllilisi looduskaadreid saadavad autorite kommentaarid, rõhutamaks vastuolu saare looduse vaikuse, tasakaalukuse ja toimepandud teo vahel. «Ka mina tean, kuidas orjastada ja tappa. Tapan üksikisikuid ja terveid liike.» Mäki ja Nurmijo tõmbavad lääne majandussüsteemi, antropotseeni ja kollektiivse mõrva vahele pretensioonikalt peaaegu võrdusmärgi.