Miks esivegan Sandra Vungi-Pohlak jälle muna ja kala sööb?

Vähehaaval menüüsse kala, muna ja kana poetamisega hakkas Sandra Vungi-Pohlaku tervis pikkamisi paranema. Ühes sellega tulid ka uus hoog ja toiduportaal hingjatoit.ee. Foto: Rain Pohlak

«Ei ole üht tervislikku toitu või toitumisviisi, mis sobiks absoluutselt kõigile, eriti pikaajaliselt,» lausub endine Eesti esivegan Sandra Vungi-Pohlak rõhuga sõnal «pikaajaliselt». Tervis sundis teda läinud kevadel küll veganlust jätma, kuid pliidi eest ei vii teda endiselt ükski vägi – tema uued toiduseiklused kolisid eilsest kokkamis- ja retseptipäevikusse hingjatoit.ee.

«Mis juhtus? Kuidas siis nii? Miks ometi?» küsisid Sandra Vungi-Pohlaku (30) veganikokanduse andunud austajad läinud kevadel murelikult, hämmeldunult või lausa nördinult, kui levis kuuldus, et nende pikaaegne suur iidol ja eeskuju on veganlusest loobunud. Muidugi, oli ka parastajaid. Tema telefon oli lõpuks nii punane, et see tuli lukku panna ja number välja vahetada. Sotsiaalmeediast on ta end ammu välja lülitanud – see lihtsalt ammendas ennast, kuid e-postkasti potsatanud toetuskirjadest sai aru, et kusagil netiavarustes teema kees, oli halastamatut hukkamõistu ja parastamist.

Sandral ei olnud neile siis veel vastuseid, sest ta isegi ei teadnud, mis täpselt tema tervisega toimub või mis üldse edasi saab. Praegu juba on. Arteri lugejad on esimesed, kellele ta oma loo ära räägib.

«See jube aeg hakkab mälus natuke hägustuma. Ehk sellepärast suudangi sellest rohkem kõnelda,» mainib ta.

Sandrast sai vegan 17-aastaselt. Päevapealt. «Loomade pärast. Nende kannatuste pärast. Eetiliste põhimõtete pärast. Kõik muu ei suutnud mind nii väga veenda, olgu see või tervislikkus,» meenutab ta oma elumuutvat otsust pärast seda, kui oli internetist ära vaadanud dokumentaalfilmi «Meet Your Meat». See näitab võika aususega, kuidas liha suurfarmidest ja -tööstustest meie lauale jõuab. Muidugi teadis ta ka enne, et liha ei kasva puu otsas, kuid näha ekraanilt, kui julmalt inimesed tundlikke elusolendeid kohtlevad, oli õõvastav.

Vägivaldsed kaadrid tegid temast vegani kahteistkümneks aastaks. Neist üheksa kulgesid suurepäraselt, ilma vähimagi tervisehädata.

Juba algus polnud põrmugi raske, sest koduaia köögiviljad ja muu värske kraam oli Sandra menüüs alati olnud tähtsamal kohal kui liha. Pealegi käivitus kohe tema ärgas toidunärv: kuidas valmistada tõeliselt lihtsat ja maitsvat sööki siis, kui menüüs ei ole midagi loomset? Kuidas teha nii, et menüü oleks mitmekesine, täisväärtuslik ja toitev?