Esimene naine Kuul? Eesti juurtega Nicole Aunapu Mann teeb kosmoseajalugu

Kui kõik läheb plaanikohaselt, võib Eesti juurtega Nicole Aunapu Mann (42)  juba õige pea olla esimene naine, kes seab sammud Kuule. Veel enne seda lendab Mann aga rahvusvahelisse kosmosejaama kui Boeingu arendatava uue kosmosekapsli testpiloot. Postimees külastas Nicole Manni NASA Lyndon Johnsoni kosmosekeskuses, kus naine läbib enne orbiidile lendamist veel viimaseid treeninguid.

 

«Kallis, me kolime Houstonisse!» hõiskas Nicole Aunapu Mann oma abikaasale Travisele lühikeses telefonikõnes seitse aastat tagasi. Sellest piisas, et Travis mõistaks: šampanja tuleb külma panna. Kui Nicole õhtul töölt – ta töötas USA idarannikul Marylandis asuvas Pax Riveri mereõhuväe baasis – koju jõudis, tervitaski mees teda šampanjaga.

Texases Houstoni linnas asub USA ekspresidendi Lyndon Johnsoni järgi nimetatud NASA kosmosekeskus. Enam kui 3000 töötajaga keskus on justkui linn linnas. Neil on oma elektrijaam, oma politsei, sidesüsteemid ja isegi kliinik. Selle avaratel ja pargikestega ääristatud tänavatel jooksevad ringi mitmekümnepealised hirvekarjad.

Nicole Mann räägib, kuidas temast sai astronaut ja mida ta rahvusvahelises kosmosejaamas teeb:

NASA kümnest kosmosekeskusest, mis asuvad üle USA, õpetatakse just siin välja astronaute, juhitakse kosmosemissioone ning uuritakse Kuult kogutud tolmu ning kive. Nicole’i kõne abikaasale tähendas, et ta oli äsja välja valitud järgmisesse astronautide treeningugruppi. Konkurssi alustas 6100 inimest. Välja valiti neist kaheksa, ühena neist Nicole.

Nüüdseks on Nicole’il astronaudi paberid käes ja ta valmistub oma esimeseks kosmoselennuks. Ta on osa kolmeliikmelisest meeskonnast, mis lennutab uue Boeing Starlineri kosmoselaeva rahvusvahelisse kosmosejaama. NASA tellis Boeingult 4,2 miljardi dollari eest Starlineri arendamise. Nicole ja tema meeskond teevad sellega esimese katselennu. Kui kõik õnnestub, saab Starlinerist omamoodi takso, mis hakkab edaspidi kosmosesse sõidutama nii NASA astronaute kui ka kosmoseturiste.

Kuidas astronaudid missiooniks valmistuvad:

«Sellest saab minu esimene kosmoselend ja ma olen väga elevil,» räägib Nicole intervjuus Postimehele. Kolmeliikmelises tiimis on lisaks Nicole’ile komandör Chris Ferguson ja missioonispetsialist Mike Fincke. Ferguson vastutab, et Starliner jõuaks ilusti kosmosejaama ja hiljem tagasi Maale. Jaama jääb meeskond kuueks kuuks ning seal vastutab juba Fincke. Nicole on Starlineri piloot. Mõlemad mehed on kosmoses juba vanad kalad.

«Muidugi kaasneb meeskonna kollanokaks olemisega väike surve, aga ma arvan, et see on tervislikul tasemel. See on «sa pead treenima ja mitte ühtegi käkki kokku keerama» tüüpi surve,» naerab Nicole. Untsu saaks keerata muidugi miljon erinevat asja. «Aga väljaõpe on suurepärane ja ma olen enesekindel. Tean, et kui stardime, siis oleme ka valmis.»

Nicole Aunapu Mann 2018. aasta augustis NASA üritusel, mil avalikustati Starlineri meeskond. Foto: NASA / Bill Ingalls

Nicole’i veres voolab veerandi jagu Eesti verd. Tema vanaisa Helmuth Aunapu emigreerus 1920ndatel noore mehena ning kolis lõpuks USAsse. Ta astus USA armeesse ning osales sõjaväeinsenerina Teises maailmasõjas, teenides välja kolonelleitnandi auastme. Sõjas pommitati puruks ka Helmuthi Eestisse jäänud lähedaste maja. Pere põgenes Rootsi ning seejärel kolisid Helmuthi ema ja õde samuti USAsse. Mehe vend aga liitus Punaarmeega, et päästa oma pere Siberist.

Helmuth suri, kui Nicole’i isa oli kõigest 11-aastane. «Kahjuks ei olnudki mul kunagi võimalik temaga kohtuda ja mul ei ole meie pere Eesti ajaloost palju otse saadud teadmisi,» ütleb Nicole. Eestis käinud ta veel ei ole, aga see võib juhtuda pärast kosmosejaamast naasmist. «Ma tean, et meil on Eestis sugulasi. Mu vanem õde on meie Eesti juurte üle sama põnevil. Loodetavasti saame selle reisi koos teha.»Seniks aga lubab Nicole kosmosejaama ISS pardalt Eestil silma peal hoida. «Plaanin sulle mõned head fotod teha!»

Nicole on Starlineri testmeeskonna piloot. Lennu komandör on pika kosmosekogemusega Chris Ferguson. Foto: Sander Ilvest

Pilk koduplaneedile

Kosmosejaamas on tagasi Maa peale vaatamiseks eraldi «suurte akendega toake». See on koht, kuhu astronaudid saavad vabal hetkel pugeda, et oma mõtteid mõelda.

«Ma olen mõelnud esimese korra peale, kui mul avaneb ülevalt kosmosest võimalus vaadata tagasi Maa peale. Kõik, kellega olen sellest rääkinud, ütlevad, et see on üks vapustavamaid vaatepilte. Ma üritan seda ette kujutada, aga see on keeruline. Kosmose pimedus on midagi…

Ma ei ole kunagi midagi sellist näinud. Näha meie planeeti, meie väikest armsat sinist kera kosmose avaruses – ma arvan, et see on hämmastav. Mitte ainult mõistusega mõelda, vaid aduda oma südames, kui väike ja õrn meie maakera on.»

Millal Nicole’i Starlineri stardiloendus algab, ei ole veel täpselt paigas, ent eelduste kohaselt juhtub see juba paari kuu jooksul. Kui Postimees Nicole’iga Houstonis kohtus, oli enne mehitatud katselendu jäänud teha veel kaks kriitilist katset. Nüüdseks on need tehtud.

Neist esimesel katsetati stardikatkestamise mootoreid. «Kui õhkutõusmisel midagi valesti läheb, peame kanderaketist kiiresti eemalduma. Siis käivituvadki stardikatkestamise mootorid, meie kapsel eraldub raketist ning me laskume langevarjude abil alla,» selgitab Nicole.

Katse õnnestus. Starlineri mootorid andsid kapslile viie sekundiga kiiruse 1046 km tunnis, mis on piisav, et ohupiirkonnast piisavalt kiiresti piisavalt kaugele jõuda.

Kosmosesõidukid aitavad Maa atmosfäärist välja ja orbiidilt lahkuda ülivõimsad raketid. Fotol Saturni rakett, mis tõukas tagant Apollo 11 missiooni Kuule. Foto: Sander Ilvest

Ettevalmistus stardiloenduseks

Päev, kui loetakse kümnest üheni ja kosmosereis algab.

«Kaks nädalat enne starti oleme meeskonnaga karantiinis. Start antakse Cape Canaveralis Kennedy kosmosekeskusest Floridas. Kui start on pärastlõunal, sööme hommikul hommikusöögi. Läbime meditsiinilise kontrolli ja viimase minuti ülevaatuse, et kõik oleks nii nagu peab. Ja siis paneme skafandrid selga.

Jalutame bussi. See sõidutab meid stardiplatvormile. Sõidame liftiga kogu tee kõige üles. Starlineri kapsel ootab seal ning seda kandev Atlas 5 rakett on all valmis.

Siseneme White Room’i (ala vahetult enne kosmoselaeva sisenemist – toim), kus meile tehakse veel lõplikud kontrollid. Paar tundi enne starti ronime kosmoselaeva, võtame oma kohad ja tõmbame rihmad peale. Kontrollime üle kõik mõõdikud.

Siis tuleb aeg, kus tuleb istuda ja oodata. Missioonijuhid kontrollivad veel raketti ja muud maapealset varustust. Mina istun ja ootan, aga käin peas üle hädaolukorra protseduurid. Mõtlen läbi stardiprotseduuride järjekorra, kuidas see täpselt välja näeb ja millised on minu kohustused. Mängin selle kõik läbi, et hoida oma aju töös kuni stardiloenduseni. Ja siis, ma arvan, hakkab süda väga kiiresti põksuma.»

Vahetult enne jõule viisid Boeing ja NASA läbi ka teise, mehitamata katselennu. Katse eesmärk oli saata kapsel kosmosejaama ning tuua seejärel Maale tagasi. See aga täiesti plaanipäraselt ei läinud. Vahetult pärast kiirendusraketi küljest eemaldumist tabas Starlinerit anomaalia, mistõttu kulutas kapsel liiga palju kütust. Sõit kosmosejaama peatati, ent kapsel jäeti kaheks päevaks madalamale orbiidile, et teha nii palju katsetusi kui võimalik.

Vaata seadmeid, mille abil astronaudid end ette valmistavad:

Hiljem selgus, et tegemist oli piltlikult öeldes vale kellaga. Kui Starliner raketi küljest eraldus, arvas missiooni kestuse taimer, et on teel olnud juba 11 tundi ning lülitas automaatselt sisse selleks hetkeks plaanitud režiimi.

Kui palju see mehitatud katselendu mõjutab, ei ole veel teada. Katsejärgsel pressikonverentsil ütles NASA juht James Bridenstine, et otsus, kas jätkatakse kohe mehitatud katselennuga või on vaja mehitamata lendu korrata, langetatakse pärast esimeselt katselt saadud andmete põhjalikku analüüsi. Nii tema kui Boeningu asepresident Jim Chilton tõid välja, et hoolimata taimeri veast osutus test suures osas edukaks. «Maandumine läks kümnesse,» ütles Brandenstine. See on oluline, sest Starlinerist saab korduvkasutatav kosmosesõiduk. Üks kapsel peab vastu pidama kümme sõitu.

Jaanuari alguses lõid Boeing ja NASA ka erikomisjoni, mis taimeri viga uurib. Selle tööle kulub umbes kaks kuud. «Praegu tundub, et muutmist vajab ainult see, kuidas me lendame. Riistvara muudatusi ei vaja,» ütles Chilton.

Seni jätkab Starlineri testmeeskond Houstonis väljaõpet. Kui Postimees Nicole’i külastas, harjutasid Nicole ja komandör Ferguson spetsiaalses simulaatoris Starlineri Maale tagasi toomist. «Treeningud on iga päev täiesti erinevad, aga see kõik on väga mõnus,» ütleb Nicole.

Samal ajal kui Nicole ja Chris simuleerivad Starlineri tagasi Maale maandamist, jälgivad ja kontrollivad sama olukorda NASA tippeksperdid juhtimiskeskuses. Kui päris lend lahti läheb, peab kõik töötama õlitatult. Foto: Sander Ilvest

Kuidas astronaudina hoida tasakaalu töö ja pere vahel

«Ma arvan, et iga karjääri puhul tuleb teha ohverdusi. Sa pead elus tasakaalu leidma. Sul on karjäär, perekond, lapsed. Sealt edasi näed kogu aeg vaeva, et need tasakaalus hoida.

Mõnikord on oluline, et ma keskendun rohkem tööle nagu praegu, kui oleme stardile juba väga lähedal. Õnneks kolis mu vanem õde ka Houstonisse.

Mõnel teisel ajal on võimalik teha paus ja pühenduda rohkem abikaasale ja pojale.»

Näiteks harjutavad nad Starlineri opereerimist, mille jaoks veedavad tunde kosmosesõiduki üks-ühele koopias. Sõit kosmosejaama kestab minimaalselt kuus tundi. Et see võimalikult mugavalt üle elada, on iga meeskonnaliikme jaoks eraldi nende kehakuju järgi 3D-prinditud süvistatud istmed.

«Me teeme läbi väikseid stsenaariume, veedame tunde klassides. Siis on tohutu suured simulatsioonid, mille on missioonijuhid spetsiaalselt Starlineri jaoks ette valmistanud. Ja siis on kosmosejaama treeningud. Me õpime tundma seal olevat varustust, kuidas seda hooldada ning remontida. On ka hädaolukorra treeningud ja teadustreeningud, sest kosmosejaamas viiakse läbi väga palju teaduslikke eksperimente.»

Starlineri loomisel osalenud insener Tory Pedrotti räägib «kosmosetaksost»:

Ja siis on robootikatreeningud, kosmosekäikude treeningud ja hiiglasliku robotkäe Canadarm kasutamise õpingud. Neist enim ootab Nicole just spacewalk’i ehk kosmosekõndi. «Sa paned skafandri selga ja sind viiakse õhulukku. Kui lüüs avatakse, avaneb see otse Maa suunas. Kõik räägivad, et sind tabab tunne, et kukud kohe, sest sinu all avaneb meie ilus planeet. Aga muidugi sa ei kuku, vaid ronid ise välja.»

Tavaliselt kestab kosmosekõnd kuus tundi. Neid tehakse, et parandada või hooldada kosmosejaama ja selle seadmeid. Napilt kolm kuud tagasi tegid kosmoseajalugu Nicole’i kursusekaaslane ja hea sõber Jessica Meir ja Christina Koch, kui esimest korda läksid avakosmosesse korraga kaks naist.

Kosmoseajalugu võib ees oodata ka Nicole’i. Ehkki USA meedia on kirjutanud, et Nicole’ist võib saada esimese Marsi missiooni liige, siis naine ise seda ei usu. USA president on andnud korralduse, et esimene inimene peab jala Marsile tõstma 2033. aastaks. Nicole arvab, et selleks ajaks on tal juba kosmoselimiit täis. «Üks väga oluline tegur on radiatsioon. Oleneb, kui palju ma enne Marsi missiooni kosmoses käin, aga ma võin selleks ajaks olla oma radiatsioonipiirini jõudnud.»

Esimesed inimesed jõudsid kuu peale Apollo 11 missiooni käigus enam kui 50 aastat tagasi. Maalt lahkusid nad just sellise Satruni raketi toel. Foto: Sander Ilvest

Küll aga töötab Nicole selle nimel, et temast saaks esimene naine Kuu peal. «Me tahame Kuule jõuda 2024. aastal ja sinna lendab ka esimene naine. Praeguse programmiga aitame me kindlasti kaasa, et 2024. aasta missioon toimuks. Kui kommertsettevõtted võtavad madalorbiidi lennud üle, saab NASA pühenduda Kuule ja seejärel Marsile,» räägib Nicole.

Enne Starlineri meeskonda nimetamist töötas Nicole NASAs Artemise programmis Orioni kosmosekapsli arendamisel. Just Orion on see sõiduk, mis järgmise meeskonna Kuule toimetab.

«Kui aga öeldaks: «Nicole, me tahame sind Marsile saata», oleksid sa valmis?»

«Absoluutselt!»

«Isegi arvestades missiooni pikkust ning enneolematut ohtlikkust?»

«See oleks muidugi kõige pikem missioon, mida ükski astronaut on eales teinud. Mis puutub ohutusse, siis see on täpselt nii ohtlik nagu iga kosmoselend. Ma olen kindel, et kõik ohutusnõuded on paigas ja sellest tuleb turvaline ja edukas missioon. Eesmärk kaalub sõidu pikkuse kindlasti üles. See ohverdus on pingutust väärt.»

Praegu kasutavad ka ameeriklased kosmosejaama jõudmiseks Venemaa abi. Nad sõidutab sinna Sojuzi kosmosekapsel. Foto: Sander Ilvest

Ehkki Starlineri katsemeeskond pidi algse plaani järgi rahvusvahelises kosmosejaamas veetma kõigest kaks nädalat, pikendas NASA hiljuti selle kuuele kuule. Nicole ütleb, et jaamas on väga palju tööd. «Suurem osa tööst on teadusega seotud. ISS on hõljuv mikrogravitatsiooni laboratoorium. Seal tehtavaid katseid lihtsalt ei saakski Maa peal teha,» räägib ta. Astronaudi õpingute ajal koolitatakse kursante põhjalikult näiteks geenitehnoloogias ning geoloogias.

Selle poole aasta jooksul saavad astronaudid igal nädalal ühe korra olla videoühenduses perekonna ja lähedastega. Nicole’i jäävad Maale tagasi ootama abikaasa Travis ning kaheksa-aastane poeg. Ka Travis on USA armee taustaga ning missioonidel osalenud. «Meie oleme pikkade missioonidega harjunud. Meie pojale on see uus kogemus, sest pärast tema sündi ei ole ma missioonidel käinud. Ta on vanuses, kus just hakkab selle olulisusest aru saama ja ta on väga põnevil – mitte selle pärast, et ma olen kuus kuud ära, aga just kosmoseavastamise mõttest.»

Oksekomeet

Astronaudiõppe ajal lendavad kursandid ülehelikiirusega lennukis T-38 kiirusel kaks kilomeetrit sekundis, sukelduvad poolusel jääaluses ookeanis, läbivad ellujäämislaagrid metsikus looduses. Kõige muu kõrval harjutatakse kaaluta olekut treeningul, mida kutsutakse oksekomeediks.

«Oksekomeet on väga lahe. See on Boeing 737 lennuk, kust on istmed ja kõik muu välja võetud. Kõik seinad on pehmeks polsterdatud. See lendab paraboolsel trajektooril. Lendad üles ja just hetkel kui lennuk hakkab jälle alla sööstma, tekib nullgravitatsiooni olukord. Umbes 20 sekundiks on vabalangus, siis tõmbavad piloodid nina üles ja lähme uuele ringile.

Meie istume põrandal ja hoiame rihmadest kinni. Enne kui lennuki nina alla läheb, mõtled, et kas see on nagu Ameerika mägedel, kus kõhust käib jutt läbi. Aga see pole üldse sama.

Sa hakkad vaikselt kõrgemale hõljuma, aga hoiad ikka veel rihmast kinni. Ja siis lased lahti. Alguses mulle tundus, et see on nagu ookeanis vee all ujumine. Väga rahustav. Sa lihtsalt hõljud seal.

Aga me oleme lennukis kaheksakesi terve kursusega. Sa lükkad kedagi ja liigud ise sama kiiresti vastassuunas, kuni põrkad vastu seina. Väga kiiresti läheb päris vägivaldseks! Enda kontrollimine on raske, sa lihtsalt põrkad igal pool ümberringi ja teiste inimeste vastu.

See on täielik segadus, aga väga lõbus segadus. Umbes pärast 15. korda hakkad asjale pihta saama.»

30 aastat kasutas NASA kosmoses käimiseks süstikuid. Mitmel lennul juhtunud traagilised õnnetused sundisid aga programmi kümmekond aastat tagasi lõpetama. Starliner ja SpaceX taastavad nüüd ameeriklaste iseseisva kosmosevõimekuse. Foto: Sander Ilvest

Iga astronaut saab kosmosejaama kaasa võtta kahe kingakarbi jagu isiklikke esemeid. Osad neist on Nicole’il juba pakitud. Mereväeakadeemias õppides oli Nicole sealse jalgpallitiimi kapten. Seega tuleb kaasa ka tema nime ja numbriga jalkasärk.

«Ma valmistan oma õele ja emale väikest talismani, mida kaasa võtta. Ja ma ei ole siiani suutnud otsustada, mida poja ja abikaasa jaoks kaasa võtta. Tahan, et see oleks midagi erilist. Poeg tahtis, et ma võtaksin kaasa [multifilmitegelase] koer Cliffordi, aga hiljuti ühel õhtul teatas ta mulle, et võib-olla jääb Clifford ikkagi temaga,» naerab Nicole.

Starlineri tippinsener: kui suureks kasvan, tahan saada Nicole’iks

«Nicole on hämmastav. Ma tahan olla tema, kui ma suureks kasvan,» ütleb Tory Pedrotti. See, et naine on juba täiskasvanud, ei loe. Veelgi enam, alles seitse aastat tagasi ülikooli lõpetanud Pedrottil on Starlineri ehitamisel olnud märkimisväärne roll.

Just tema eestvedamisel arendati välja kapsli soojuskilbid, mis tagavad, et kosmosejaamast naasmisel läbi Maa atmosfääri tulles kapsel lihtsalt ära ei põleks. Arvestades, et pardal on inimesed, hinnaline tehnika ja sama sõidukit peab saama kasutada ka järgmiseks lennuks, ei ole see just kolmanda järgu tähtsusega osa.

«Nicole on üks kõige ägedamaid inimesi, keda ma olen kohanud. Chris (katsemeeskonna komandör Chris Ferguson – H. R.) täpselt samamoodi. Nicole on väga intensiivne inimene, aga see, mis ta on juba saavutanud ning mis ta saavutama hakkab, on lihtsalt üliinspireeriv.»

Lyndon Johnsoni järgi nimetatud NASA kosmosekeskuses saab näha ka viiskümmend aastat tagasi esimest korda inimesed Kuule viinud raketti:

Väike riukalik õde Nicole

Nicole’i vanem õde Kirsten Aunapu kolis juhuse tahtel samuti hiljaaegu Houstonisse, mis tähendab, et õed ja nende perekonnad saavad üksjagu aega koos veeta. Varem elas Nicole USA idarannikul Marylandis, audiitorfirmas töötav raamatupidaja Kirsten aga San Franciscos.

Lapsepõlves õed nii lähedalt läbi ei käinudki, ent on kokku kasvanud just täiskasvanuna. «Minu väike tüütu õde. Lapsepõlves see nii tunduski, ent nüüd kasutan ma seda väljendit hellitusena,» räägib Kirsten.

«Me saime tegelikult väga lähedasteks sõpradeks alles siis, kui mina lahkusin kodust ülikooli,» ütleb ta. Kirsten ütleb, et Nicole’il on meeletult suur keskendumisvõime, ta on energiline, elava loomuga ja sportlik.

«Ma arvan, et temast saab esimene naine Kuul. See treening, mis ta praegu läbib, aitab sellele kaasa. Starlineri missioon annab lennukogemust, mis on väga oluline,» on Kirsten veendunud.

Osa selle looga seotud reisikuludest kattis USA saatkond Tallinnas.