Ilmajutt: antitsüklon ehk kõrgrõhkkond

Ebatavaliselt soe ilm jätkub. Tihti sajab vihma, ilm on tuuline, võib tormiseid iile olla. Foto: Elmo Riig

Möödus 80 aastat Eesti külmarekordist: 17.01.1940 mõõdeti Jõgeval –43,5 °C. Peaaegu sama külm oli ka 3.01.1941 Võrus: –43,4 °C. Lähemast minevikust väärib märkimist 30.12.1978 Narvas mõõdetud –42,6 °C ja 11.01.2003 Jõgeva –36,7 °C. Need rekordid on sündinud nii kõrgrõhk- kui ka madalrõhkkondade koostöös, nt viimati mainitu (sukelduja vs. antitsüklonaalne areng).

Õhutemperatuur on sel talvel püsinud rekordiliselt kõrge: kuigi kuu soojarekordeid pole veel tulnud, on mitu päevarekordit. Kõrgrõhkkondade mõjul on õhutemperatuur lühiajaliselt langenud isegi miinuspoolele. Uurimegi nüüd lähemalt, mis imeline nähtus see on – kõrgrõhkkond ehk antitsüklon.

Nii nagu tsüklonid on ka antitsüklonid (lähedane mõiste on kõrgrõhkkond, praktikas kasutatakse neid sõnu läbisegi) keskmistel laiuskraadidel väga olulised ilma­kujundajad, kuigi neid on märksa vähem.

Antitsüklon on kolmemõõtmeline suhteliselt suletud tsirkulatsiooniga õhukeeris, milles õhk liigub põhjapoolkeral päripäeva ja lõunapoolkeral vastupäeva. Selle keskosas on õhurõhk tüüpiliselt kõige kõrgem. Ilmakaardil on antitsüklon piiratud vähemalt ühe isobaari (samarõhujoone) või isohüpsiga: samakõrgusjoonega, mis näitab, kui kõrgel asub mingi kindel isobaar- ehk rõhupind. Antitsükloni väljasopistunud osa nimetatakse harjaks ehk kõrgrõhuharjaks.

Antitsüklonid on tavaliselt suuremad kui tsüklonid, mistõttu nende läbimõõt on isegi kuni tuhandeid kilomeetreid ja liikumine aeglasem. Seetõttu paiknevad neis ka isobaarid hõredamalt ja nii on tuul nõrgem. Antitsükloni keskosas, aga ka harja teljel, kus õhurõhugradient on kõige väiksem, võib valitseda tuulevaikus. Nõrk tuul ei pruugi siiski alati olla: vahel satub antitsükloni või selle osaga (harjaga) vastasseisu tsüklon või selle lohk ja siis võib antitsükloniga olla ka tuuline, harva isegi tormine ilm (nt nn kagutorm).

Antitsüklonid tekivad tavaliselt siis, kui tropopausi lähedalt, s.o 10–12 km kõrguselt hakkab õhk ulatuslikul alal laskuma. See on tugevaim antitsükloni keskosas, kus maalähedane rõhk on kõige kõrgem. Niisuguse õhu liikumisega on seotud laskumisinversioon, mis muudab õhu kuivemaks (suhteline niiskus väheneb) ja takistab pilvede teket. Erandiks on nn piirkihi pilved (peamiselt kiht- ja kihtrünkpilved, suvel ka madalad rünkpilved), mis on seotud aluspinnaga, st maalähedase õhukihi ja selles toimuvate protsessidega, olles antitsüklonites sagedased. Kuna sügisel ja talvel on keskmistel ja suurtel laiustel jahtumine ülekaalus, siis tekivad antitsüklonites sageli udud ja ilm on sombune – meenutagem kasvõi viimast üliudu paari nädala eest. Ainult väga kuiva, tavaliselt kärekülma õhumassiga on selge ilm tagatud. Inversioonist vast järgmises ilmajutus pikemalt.

Ebatavaliselt soe ilm jätkub. Tihti sajab vihma, ilm on tuuline, võib tormiseid iile olla. Äärmiselt ebatõenäoline, et tuleb talvist ilma. Kui, siis on see üheks päevaks kõrgrõhuharja mõjul või mõne tsükloni tagalas. Ilmastik järgib 2007/08 talve, kuigi siis oli lund vist ikka rohkem näha. Elame, näeme, kas tuleb aegade kõige soojem talv.