Lepiku talu eksperiment tõestab kanamunade kuudepikkust säilivust

Suur-sugusest kodulinnukarjast on rõõmu ka pere pisematel. Foto: Moonika Luhamaa

Kui Moonika Luhamaa päeval kaerahelbeküpsiseid tegi, olid toormeks munad, mis ootasid söögiks saamist juba septembrist. Lepiku talus on sellest ajast saati kestnud eksperiment kodukanamunadega, et teada, kui kaua need süüa sünnivad.

Kolme pisikese poisi ema sõnul on nad perega Tuhalaane külas Mulgimaal elanud kolm aastat. „Mina tõin ta siia,” lisas elukaaslane Mait Org oma Jõgevamaalt pärit kaasa kohta. Olustveres lambakasvatust õppinud mehe enda juured pärinevad naaberkülast. „Muti järvede äärest,” täpsustas ta.

Tuhatkond kana võeti tallu möödunud aasta maikuus. „Ei, me ei ole kaua teinud üldse,” tõdes peremees.

„Mait sai noortaluniku toetuse ja tänu sellele ongi,” lisas naine. Mees täiendas, et ta tahtis asja ära proovida. Ega see odav lõbu sedasi alustada polnud. Kanadele läks umbes 6000 eurot, kasvatushoonele teist samapalju ja siis oli ju vaja linde ülal pidada ning jõuda sinnamaani, et nad ka tulu tooksid.

„Kui uuesti peaks tegema, võtaks vaiksemalt ette. Väikeste laste kõrvalt ei jõua,” lausus peremees. Eks kanadki panevad pere suuresti kodu külge kinni – iga päev on tarvis sööta-joota, mune korjata ja talitada. „Aga mida muud ikka teha, kui maal juba elad,” jätkus peremehel optimismi.

Tema suur inspiratsiooniallikas on Richard Perkins oma talupidamisteemalise You­tube’i kanaliga. Sealt pärineb ka idee majutada kanad mõnesajaruutmeetrisesse kasvatuskasvuhoonesse.

Kõlblikud üle nelja kuu

Munaeksperimendi juurde tagasi tulles tõdes Lepiku talu pererahvas, et kõik sai alguse sellest, et mune jäi üle. Tuhat kana munes suvel hästi. Munevus küündinud isegi 97 protsendini, aga munamüügiluba veel ei olnud. Ametnikel oli puhkuseaeg ning asi venis ja venis. Nii pandigi munalaar seisma.