Arvamus: lühinägelikud otsused teevad tuska

Aarne Liiv. Foto: Erakogu

Kuna loodusliku kala püügimaht saavutas maailmas lae juba 25 aastat tagasi, on vesiviljelus meie tuleviku toidulaud. See saab väga selgeks juba lähema paarikümne aasta jooksul. Siis on meil hilja ärgata.

Võrreldes põllumajandusega räägivad keskkonnahoiu ja muud argumendid palju rohkem kalade kasuks, kuid vähemalt Eesti keskonnapoliitikas valitseb infopuudus ja peataolek. Enamasti on meil peamised arusaamad pea peale pööratud.

Seni on pigem pööratud tähelepanu sellele, et vesiviljelusega kaasneb emissoon ja sellest lähtuvalt on sektorit proovitud hoopis täpselt mõõdistada ja sanktsioneerida (maksustada). Kasvanduste rajamine ja laiendamine on bürokraatia tõttu ülikeeruline ja võtab palju aega.

Keskkonnasäästu ja taastuvenergia investeeringuteks oli ette nähtud investeerimistoetus. Mida tuleks kalakasvatajal teha, kas ehitada päikesejaamad ja jätkata vanamoodi tarbimist, et energiakulu veidigi vähendada? Või rekonstrueerida kogu kasvandus, vahetada välja enamik seadmeid?

Härjanurme on olnud viis aastat lõhkise küna ees: kuhu panna vähemalt 50–60 tonni kasvavat noorkala üheks-kaheks aastaks ümberehituse ajaks, sest suur kaubakala kasvab kolm aastat. Samas toetusraha kallite-moodsate basseinide rajamiseks, kus saaks jooksva ümberehituse ajal kala kasvatada, maaeluministri määrused ei lubanud, sest taolist ehitust loetakse tootlikuks investeeringuks. Kõigis Euroopa Liidu riikides ja Norras toimub sektori areng toetusraha toel. Meil aga uue ehitamiseks toetusraha ei võimaldatud – areng jäi seisma vähemalt viieks aastaks ja enamik Eesti vesiviljelusele ettenähtud toetusrahast lihtsalt kasutamata.

Lootuskiir paistab

Hea on aga see, et aasta lõpupoole, n-ö viimasel minutil ja viimaste poliitiliste lubaduste järgi olukord siiski muutub. Saame ehitada kalakasvatuseks lisakompleksi, seetõttu saame moderniseerida ka vanad ehitised. Kokkuvõttes väheneb märgatavalt energiatarve ja keskkonnamõju. Tekib võimalus kuivadel suvedel veetarvet vähendada: kuum suvi võib saada kaladele saatuslikuks ja tekitada kalakasvatajale suurt kahju. Arvan, et ajakohastada saaksid ka teised kalakasvatajad, kahju ainult, et nii hilja.

Kui põllumajandusrevolutsioon algas 8000 kuni 10 000 aastat tagasi, siis vesiviljelus toidu tootmiseks vähem kui sada aastat tagasi. Enne seda (juba 5000 aastat tagasi) oli see üksnes väheste rikaste edevus ja lõbu. Seetõttu areneb vesiviljelus praegu meeletu kiirusega, konkurentsiks püsimiseks on vaja pidevalt otsida, arendada, investeerida. Suur osa 15 aasta tagusest tipptasemel tehnoloogiast on 2–3 korda energiakulukam kui tänapäevased lahendused.

Kalakasvatus säästab loodust

Teadmiseks, et vesiviljelus on mitu korda keskkonnasäästlikum kui tavapärane põllumajandus, kus tootmine ei saa hüppeliselt kasvada ainuüksi kliimaprobleemide ja keskkonnakoormuse, aga ka vaba põllupinna puuduse tõttu. Näiteks veiseliha tootmisel eraldub keskkonda fosforit 2,5 korda, lämmastikku 4 korda, süsihappegaasi aga 7 korda rohkem kui kilo kalafilee kasvatamisel. Sea- ja linnukasvatuses on vahe väiksem, kuid võrreldes kalaga ikkagi mitmekordne. Kalade söödaväärindus on parem kui maismaaloomadel, kuna kalad on vees kaaluta olekus: kalade energiakulu elamiseks ja kasvamiseks on palju-paju väiksem, samuti pole neil vaja maa peal püsimiseks massiivset luustikku kasvatada. Kalad ei kuluta ühtegi kalorit kehatemperatuuri hoidmiseks, nagu maismaa soojaverelised peavad palava ilmaga kulutama energiat kehatemperatuuri alandamiseks ja külmas selle hoidmiseks.

Need on lühidalt vaid mõned argumendid.