/nginx/o/2016/12/01/6130803t1h2a16.jpg)
/nginx/o/2020/01/22/12885935t1h9fe4.jpg)
Mullune hea meesaak, tuhanded mesinikud ja odava importmee sissevool on tekitanud olukorra, kus pakkumisel on palju kohalikku mett, millele mesinikul üha keerulisem ostjat leida.
Tellijale
Tihedas konkurentsis on mullusest meesaagist keeruline lahti saada
Kui palju Eestis mesilaste pidajaid on, ei tea täpselt keegi. Kuigi isegi hobimesinikel on kohustus oma mesilaspered PRIAs kirja panna, jätavad vähemalt pooled selle tegemata.
Läinud aasta novembri seisuga oli PRIA registris 2125 mesinikku, kelle 4031 mesilas oli kokku 41 712 mesilasperet. Eesti Mesinike Liidu juhatuse esimees Aleksander Kilk ütles, et tegelikult peaks Eestis praegu mesinikke olema üle viie tuhande ja mesilasperesid vähemalt 60 000.
Miks mesinikud teatamiskohustust ei täida? Ühest küljest peljatakse kaasneda võivat bürokraatiat, aga palju on nende seas ka eakaid inimesi, kel pole arvutit ega oskust oma andmeid registreerida.
Ehkki paljud mesinikud on juba kõrges eas, pole karta, et mesinike koguarv kukkumas oleks, sest ala muutub järjest popimaks ja iga aastaga tuleb alustajaid juurde.
Eesti Meetootjate Ühenduse juhatuse liige Maarika Puusepp, kes peab koos abikaasaga Pärnumaal Uulus 150 perega mesilat, ütles, et see on väga teretulnud, et paljud tahavad mesilasi pidama hakata. Ent nende jaoks, kelle sissetulek sõltubki mesindusest, pole uute tulijate tulek just hea uudis.
Nimelt on üsna rohkesti väiksemaid tegijaid, kes ainult „oma tarbeks” mesilasi peavad ning siis sõpradele ja külarahvale mett müüvad, samas oma müügitegevust kuskil ei registreeri ega makse ei maksa.
„See pole aus nende tootjate suhtes, kes reegleid järgivad, on PRIAs arvel, kõiki VTA nõudeid täidavad ja riigimakse maksavad,” edastas Puusepp mesinike mure. „Ei ole vahet, kas müüd kilo või sada kilo mett, mesi peab ikka kvaliteetne ja kontrollitud olema.”