Juhtkiri: EV 100 parim kingitus

Tanel Toom. Foto: Tairo Lutter

«Pean valmis olema ka selleks, et inimesed tulevad rehade ja hangudega hoovi ja ütlevad: «Ei, see ei ole meie «Tõde ja õigus»!» ütles stsenarist ja režissöör Tanel Toom vahetult enne filmi linastumist Postimehele antud intervjuus. Tänaseks teavad kõik, et Toomi kartused olid asjata. Julgus minna Tammsaare kallale tasus end ära.

Postimees kuulutas Tanel Toomi eile oma aasta inimeseks. Loomulikult on iga film terve meeskonna – näitlejate, kunstniku, operaatori, stsenaristi ja režissööri – ühislooming, kuid ilmselt võib nõustuda sellegagi, et «Tõde ja õigus» on just Toomi nägu.

Anton Hansen Tammsaare «Tõde ja õigus» on eesti kirjandusklassikana ajanud oma juured väga sügavale. Sellepärast on arusaadav, et pea igaühel oli oma nägemus, milline peaks «Tõe ja õiguse» film tegelikult välja nägema. Paljude nägemus oli vast hoopis selline, et Eesti mõjukaim kirjandusteos ei ole üldse filmimaterjal.

Tanel Toom pani nii mõnegi kulmu kergitama, kui ta oma ideed esimest korda tutvustas. Kombinatsioon 19. sajandi Eesti taluelust, varasema täispika filmi tegemise kogemuseta noorest režissöörist ning kahest tunnist ja neljakümne viiest minutist võib esmapilgul mõjuda katastroofiretseptina. Seda tähelepanuväärsem on see, millise ühtse poolehoiuga nii kriitikud kui ka tavalised kinokülastajad «Tõe ja õiguse» vastu võtsid.

Film, mida oodati suure eelarvamuse ja meeleärevusega, on praeguseks puudutanud sadade tuhandete vaatajate südant. Kokku vaatas «Tõde ja õigust» Eestimaa kinodes 270 000 inimest ja veel 211 000 vaatas teleesilinastust 1. jaanuaril. Digilaenutust on filmi vaatamiseks kasutanud 18 000 inimest. See teeb «Tõest ja õigusest» taasiseseisvumisaja vaadatuima filmi Eesti kinodes.

Oluline osa selle õnnestumisel on kahtlemata ka Eesti Vabariik 100 filmiprogrammil. «Tõe ja õiguse» eelarve oli 2,43 miljonit eurot, see on Eesti filmimaailmas suur summa. Tavapärase filmitoetusega oleks vaevalt keegi «Tõe ja õiguse» ekraniseerimise üldse ettegi võtnud. Või kui oleks, poleks saanud lubada sellist suurejoonelisust. Ehk siis «Tõde ja õigust» võib pidada EV 100 üheks parimaks kingituseks.

EV100 filmiprogrammist väärivad esiletootmist muidugi ka näiteks «Seltsimees laps» või «Võta ja jäta». Paneme siia juurde «Tõe ja õiguse» vaatajateni toonud Allfilmi «Mandariinid» ja «Vehkleja» ning näeme, kuidas vaid seitsme aastaga on Eesti filmi maine nii kodupubliku seas kui ka välismaal teinud suure hüppe ülespoole, või nagu ütleb Postimehe filmiajakirjanik Hendrik Alla: «Enam pole irvhammastel põhjust teha neid mõni aeg tagasi piinlikult populaarseid etteheiteid Eesti filmi kohta, ehkki mõned põhielemendid, näiteks raagus puu ja surnud koer, on täiesti olemas.»

Võib-olla pidigi olema selle filmi režissöör nii noor, sest ülesandega hakkama saamine eeskujulikul viisil eeldas loomingulist hulljulgust. Eesti suurimaks juubeliks sai rahvas kingituse, mis jääb ekraanidele mängima ilmselt meie kõigi ülejäänud eluks ja kauemakski.