Juhtkiri: õppetunnid ahistamisest

21. jaanuari karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

«Mul on muidugi uhke [tunne], kui tüdruk käib poolpaljalt, las tuleb ja sõidab. Las teised sõiduõpetajad vaatavad, et vau, Anton on kõva mees, kõik tüdrukud tahavad seal paljalt käia.»

Nii räägib tänases lehes sõiduõpetaja, keda endised õpilased – noored naised – süüdistavad seksuaalses ahistamises. Kirjeldused väidetavatest intsidentidest on sellised, mida ei saa kuidagi käsi-eksis-käigukangi-asemel-õpilase-põlvele-juhtumiteks mõelda. Kui need episoodid tõepoolest aset leidsid, siis pole kogemata lubamatu käitumise piirimaile sattumisest või muust pehmest kõneviisist silpigi.

Eelmisel nädalal tegi üks naistest Antoni kohta politseisse avalduse.

Tulirelva kaasas kandev sõiduõpetaja, kes eitab küll õpilaste intiimsest kohast katsumist, kuid võtab omaks, et viis ühe sõiduõppija tunni ajal mere äärde šampust jooma, endal mingit süüd ei näe. Manitseb hoopis, et «tüdrukud» peaksid tulema autokooli pikema seelikuga ning mitte rääkima «rumalat juttu».

Postimehe lugejad teavad, et see on juba mitmes lugu sõiduõpetaja(te)st, keda ahistamises süüdistatakse. Sestap on põhjust toonitada, et ühegi (ausa) elukutse esindajate ja niisuguse käitumise vahele ei tohi tõmmata võrdusmärki. Valdav enamik sõiduõpetajaid teeb oma tööd professionaalselt ja parimate kavatsustega. Musti lambaid võib sattuda igasse ametisse.

Läks vaja vaid pisukest leheveergudelt loetud julgustust, et seni enda sees hoitud üleelamist jagada.

Küll aga näitavad need artiklid ilmselt seda, et mõned töökohad pakuvad oma iseloomust tulenevalt ahistajale paratamatult rohkem võimalusi oma haiglast poolt ilmutada. On ju ilmselge vahe, kas selline inimene tegeleb ametipostil omaette nokitsemisega või suhtleb igapäevaselt nelja silma all valdavalt noortega.

Veelgi tähtsam õppetund koorub aga sellest, mismoodi Postimees need lood üles leidis. Kõik algas ajakirjaniku arvamusloost, milles ta jagas enda ja oma tuttavate ebameeldivat kogemust sõiduõppel. Seepeale võtsid ühendust paljud teised inimesed, kes teavad samuti omast käest, mis tunne see on, kui sõiduõpetaja ahistab. Läks vaja vaid pisukest leheveergudelt loetud julgustust, et seni enda sees hoitud üleelamist jagada.

Olgu see näide sellest, miks tuleb ühiskonnas rääkida probleemidest, olgu selleks siis seksuaalne ahistamine, koduvägivald, alkoholism või midagi muud. Ning et kindlasti peaksid rääkima need, kes teavad isiklikest kogemustest, mida see probleem tähendab. Ainult nii õnnestub muidu abstraktseks jääda võiv mure inimlikustada, süüdlased vastutusele võtta, ohvreid igakülgselt aidata ja tulevasi juhtumeid ära hoida.

Ahistamine on alkoholismi või füüsilise vägivallaga võrreldav ka selle poolest, et paraku on selle ühiskonnast täielikult väljajuurimine ebarealistlik. Niisamuti jääb alatiseks eksisteerima ohvri süütunne ja püüd juhtunut iga hinna eest unustada, selmet politsei või mõne usaldusisiku poole pöörduda. Ent kogukondlikel normidel – seal hulgas sellel, kui palju millestki avalikult räägitakse – on suur roll selles, kui tulemuslikult parema ühiskonna poole liigutakse.