Erkki Koort: turvamees ei ela enam ammu Vabaduse puiesteel

Meie Eesti toimetaja Erkki Koort. Foto: Konstantin Sednev

Peatselt jõuab lõpule viis aastat väldanud protsess, mille raames võeti lahti ja pandi uuesti kokku turvaseadus. Tavaks on heita riigile ette vähest kaasamist ning liigset kiirustamist, mis sel korral ei tundu aga olevat teema. Viie aastaga jõuab nii mõndagi settida ja selgemaks saada. Vastulausena võib küll väita, et viie aastaga muutub elu nii palju, et regulatsioon jääb jalgu. Loomulikult on vaja teha üksikuid muudatusi, kuid liigselt kiirustades kipuvad detailid suuremat eesmärki hägustama. 1990ndatel kiiresti loodud õigusaktid peaksidki jääma minevikku, sest küpsuse tunnus on ka pisut rahulikum elutempo.

1990ndatel oli turvatöö nii uus ja kiirelt arenev valdkond, et sellest tehti isegi laul. Tänapäeval on see kõik meie elu nii loomulik osa, et poodi minnes me isegi ei märka seal seisvat turvatöötajat. Turvatöötaja, keda me kindlasti ei märka, istub monitoride taga ja jälgib poe külastajaid, sealhulgas meid. Turvatöötajad, keda me kindlasti märkame, töötavad lennujaamas ning vaatavad läbi meie asju täis kohvri ja käsivad ka kingad röntgenisse panna. Jube tüütu.