Piret Järvela: kas eksam või eksamilaadne toode?

Kadrioru Saksa Gümnaasiumi emakeeleõpetaja Piret Järvela. Foto: Ave Maria Mõistlik

Kadrioru saksa gümnaasiumi emakeeleõpetaja Piret Järvela meenutab aegu, kui küpsuskirjandi kirjutamine oli ühiskondlik suursündmus, ja esitab kiusliku küsimuse, kas üha mehaanilise­maks tuunitav eesti keele riigieksam suudab oma rolli täita.

Minu 93-aastane ema mäletas surmani, mis teemal ta 1945. aastal Nõmme gümnaasiumi lõpetamisel küpsuskirjandi kirjutas. Praegu pälvib eesti keele riigieksam tähelepanu kaks korda aastas: vähem siis, kui ta toimub (aprillis), rohkem siis, kui mõni meedia avaldab koolide pingerea riigieksamitulemuste järgi.

Kasvasin õpetajate perekonnas ja eesti keele õpetajast isa tõttu on see eksam alati mu ellu kuulunud. Noore õpetaja aastatest meenuvad terava ja lõbusa mälestusena poole ööni parandatud eksamikirjandid ja kell 00.30 koolimaja välisuksele kleebitud nimekiri hinnetega (andmekaitset polnud ollagi!), mille vaatajaid ka sel kellaajal jagus.

Küllap paljudel on veel meeles raadiohääl, mis hommikul kirjanditeemad ette luges. Enne teemade teatamist pidas piduliku kõne haridusminister, kelle jutu põhjal püüti ennustada, millest kirjutama hakatakse. Eks nõukaajal oli teemade valik kasin – kui punast juttu ajada ei tahtnud, pidi kirjutama kirjanduslikul teemal. Raamatuid lugenud oli igaüks. Sellel ajal arutati eksami üle poes ja postkontoris, järjekorras seistes ja bussis sõites.