Juhtkiri: sisseränne vs. väljaränne

Mart Helme / Riina Solman Foto: Tairo Lutter

Kui eelnevatel aastatel on suurima osa Eestisse sisserännanutest moodustanud Eesti kodanikud (tagasirändajad), siis 2018. aastal oli Eesti kodakondsuseta sisserändajate arv esimest korda suurem. Rahvastikuminister Riina Solmanit paneb see tema sõnul pikas perspektiivis muretsema. Ministri sõnul on valitsuses juba laual regulatsioonide muudatused, mis on mõeldud välismaalastest sisserändajate arvu piirama.

Vaevalt on palju neid inimesi, kes soovivad näha tuleviku Eestit lauskosmopoliitse ning oma juurtest irdunud iseloomutu läänemaailma provintsina. Iseküsimus on, kas välismaalaste sisserände piiramine on Eesti ühiskonna keelelise ja kultuurilise identiteedi huvides. Tööd tuleb teha ka selleks, et väljaränne taas suurenema ei hakkaks.

Välja rännata ja jõukamal välismaal paremat elu elada suudaksid paljud Eestis elanud ja kasvanud inimesed. PISA andmetel saab siin suurepärast haridust, seda saaks rakendada ka välismaal. Keeled on Eesti inimestel samuti suus ning näiteks soome keele õppimine on meil palju lihtsam kui palju kaugemalt maalt sinna rännanul. Otsestel riiklikel meetmetel (vanemapalk, lapsetoetus jne) saab olla perede siia jäämisele vaid piiratud mõju, väga palju sõltub riigi üldisest majanduslikust olukorrast.

Majandust mõjutab omakorda see, kas ettevõtetel on võimalik tegutseda Eestis endistviisi ka olukorras, kus riik välismaalaste sisserännet piirab. Oleme niigi hädas tööjõupuudusega ning rahvastikupüramiid tulevikuks head ei tõota: kui praegu on ülalpeetavate määr 55 protsenti, siis praeguste trendide jätkudes suureneb see 70 protsendini juba kahekümne aasta pärast. Eestil tuleb teha kõik endast olenev, et seda protsessi võimalikult palju pidurdada.

Võimalikult konkurentsivõimelist majandust ilma kõigi muude tööealise elanikkonna suurendamise meetmeteta (sh sisserändeta) ei ole.

Sündimuse suurendamine kui üks meede tuleb igal juhul heaks kiita. Kas ainult sellele lootma jäämine on aga mõistlik? Meie sündimuskordaja (laste arv ühe naise kohta) on praegu 1,6. Euroopa Liidu kõrgeim on see Prantsusmaal: 1,9. Ühiskonna taastootmiseks vajalik sündimuskordaja on aga 2,1. See tähendab, et võimalikult konkurentsivõimelist majandust ilma kõigi muude tööealise elanikkonna suurendamise meetmeteta (sh sisserändeta) ei ole.

Kui ahendame rändekanaleid, siis peame leppima ka kehvema majandusega. See omakorda tähendab vähem atraktiivseid töökohti, halvemaid ettevõtlusega tegelemise võimalusi ning kehvemat sotsiaalset turvalisust. Nende murede süvendamine suurendaks inimeste soovi välja rännata. Sel viisil võib sisserände piiramine viia paradoksaalse olukorrani, kus põliselanike suurenenud kodumaalt lahkumine hoopiski suurendab survet lubada välismaist tööjõudu.

Millegipärast on eesti keeles jäänud sõna «poliitika» kaks erinevat tähendust eri sõnadeks lahutamata. Näiteks inglise keeles on need eristatud: politics ja policy. Esimene on poliitika kui populaarsust tähtsustav võistlev protsess, teine on meede ühiskonnaelu parandamiseks. Sisserände piirajad tähtsustavad esimest enam kui teist. Nad saavutavad oma toetajate seas võib-olla mulje, et rahva kestmise ja elujõuga tegeletakse, ent nende tegevuse tegelik tagajärg võib viis aastat kasvanud Eesti rahvaarvu hoopis kahanema panna, pikas perspektiivis eeskätt eesti keelt valdavate ja eesti kultuuri väärtustavate inimeste arvelt.