Tippspordis jõuab kiiremini, kõrgemale ja kaugemale mitte ainult see, kes on füüsiliselt tugevam, vaid kel jagub ka palju vaimujõudu. Kas Eesti sportlased tahavad, oskavad ja saavad vajadusel hingetohtrilt abi küsida? Arengutest ja puudujääkidest ses vallas räägib spordipsühholoog Snežana Stoljarova.
Tellijale
Sportlase psühholoogiline väljakutse: kuidas saada pingega sõbraks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aasta 2000. Vehklemisliidu juht Ants Veetõusme tõdes pärast põrumist Sydney olümpial, et meie mehed läksid psühholoogiaga alt, kuid spetsialisti abist kuulda ei taha. «Mis mõte sel oleks? Saan ju alles rajal teada, et miski on korrast ära. Rajale hingetohter ei pääse,» reageeris Andrus Kajak, üks meeskonna liidreid.
Aasta 2013. Suusataja Aivar Rehemaa lausus pärast ebaõnnestumist Val di Fiemme MMi maratonis: «Olen küll kogenud sportlane, aga täna tuleb vist tõdeda, et põlesin läbi. Tahe oli suurem, kui füüsilised võimed lubasid.»