Juhtkiri: Saaremaa juhtumi õppetunnid

Roolijoodik. Pilt on illustreeriv. Foto: Eero Vabamägi

Ääretult traagilise Saaremaa avarii järel puhkenud aktiivses ühiskondlikus debatis avaldati muu hulgas kartust, et masendav näide vajadusest roolijoomarlusega senisest tõhusamalt võidelda vajub peagi unustuse hõlma ning edasi läheb vanamoodi. Niisugune oht tõepoolest varitseb. Tark oleks juhtunust päriselt õppida ja teha õiged järeldused.

Järeldus ei tohiks olla, et karmistame purjuspäi sõitmise eest määratavaid karistusi ja ongi hästi. Saaremaa ülimalt kurvast juhtumist tuleb õppida osalt just seepärast, et see annab tunnistust paadunud roolijoodikute ja teiste retsidiivsete liiklusrikkujate probleemi mitmetahulisusest.

Samas on poliitikuna rängemate karistuste nõudmine üsna põrumiskindel samm, mis leiab garanteeritult suure hulga heakskiitjaid. Võibolla just seetõttu tegid seda pärast traagilist õnnetust kõigi koalitsioonierakondade esindajad.

Karistamatuse tunne võib roolijoodikutel olla mitte leebete seaduste pärast, vaid seetõttu, et riik lihtsalt ei ole teadlik sellest, et liiklushuligaani patt on osa süsteemsest jadast. Suurem osa liiklusrikkumistest ei jõuagi karistusregistrisse. Arvestatav osa kustub sealt enne, kui neid jõuab järgmise karistusjuhtumi puhul arvesse võtta.

«Arvatavasti järgmisel aastal Eestis kehtima hakkav veapunktisüsteem on mõeldud liikluseeskirja nõudeid sageli eiranud inimeste korralekutsumiseks ja korrektsete kaasliiklejate õiguste kaitseks,» on Postimees kirjutanud. Enne edasi lugemist võib pakkuda, mis aastal need read kirja panime. Kas keegi veel mäletab, mis imeloom oli teede- ja sideministeerium? Just sealt tuli veapunktisüsteemi ettepanek aastal 1998. Parem oleks, et sel nädalal uuesti üles võetud algatus seekord kaugemale areneks.

Veapunktisüsteemi alusel oleks võimalik juhtimisõiguse äravõtmist tõhusamalt doseerida. Tõsi, rahvakeeles levib väljend «ega load ei sõida». Olgu, ehk oleks Saaremaa õnnetuse põhjustaja loata rooli läinud, aga selle eelduseks olnuks, et on olemas auto, mille rooli minna saab.

Poliitikuna on rängemate karistuste nõudmine üsna põrumiskindel samm, mis leiab garanteeritult suure hulga heakskiitjaid.

Seaduses on juba praegu loodud võimalus just seesugustelt inimestelt auto ära võtta, ka see meede võiks veapunktisüsteemiga ühildamisel tulemusi tuua.

Kõige suuremast kurja juurest ehk alkoholist rääkides tuleb kõigepealt möönda, et praegu ei saa asjakohast ravi isegi mitte kõik neist, kes abi otsivad. Saati siis veel need, kes ei otsi. Kuni see seis niivõrd kehv on, tasub roolijoodikute probleemi leevendamiseks võtta kasutusele lollikindlamaid meetodeid. Alates 2022. aastast ei tohi Euroopa Liidus toota enam autosid, millel alkolukku pole. Sunnime niikuinii roolijoodikuid trahvide maksmise nimel kukrut kergitama, miks mitte lasta neil oma autole kohustuslikus korras alkolukk paigaldada?

Euroopa Liidu alkolukupoliitika taga on eesmärk, et aastal 2050 ei hukkuks liikluses enam ühtegi inimest. Tundub ebarealistlik? Võib-olla, aga turvalisust toetava tehnoloogia arengu ja ühiskondliku suhtumise muutumise tulemusena võiksime tahta sellele arvule võimalikult lähedale jõuda. Kohati kipume möönma, et 50–75 hukkunut aastas on hea näitaja. See on nii vaid sellepärast, et võrdleme neid arve mustade 1990ndatega. Praegust olukorda ei peaks kõrvutama mitte ajaga, kust tulime, vaid tulevikuga, kuhu jõuda tahame.