Jelena Skulskaja: mis jääb järele teatrist? Ainult mälestus südamesse

Jelena Skulskaja Foto: Liis Treimann

Hiljaaegu toimus midagi tähtsat: Ilona Martson tõlkis eesti keelde Varlam Šalamovi „Kolõma jutud“, mis on võrreldamatult tähenduslikum kui Eesti lugejale suurepäraselt teada Solženitsõni proosa. Eks ole juba Šalamovi saatuski omaette traagiline romaan, mis ei jõudnud ära oodata õnnelikku lõppu, samal ajal kui Solženitsõni teksti valatud laagrikannatused tõid talle Nobeli preemia.

Kolleegid on õigustatult võtnud Ilona töö tulemuse suure rõõmuga vastu, kurtes ainult selle üle, et suurt kirjanikku ei olnud seniajani eesti keelde tõlgitud. Mulle andis see ajendi lugeda üle kõik, mida Šalamov on kirjutanud, ja kõik, mida tema kohta on kirjutatud.

Kui loed ammu ja hästi teada tekste, hakkavad seosed tahes-tahtmata igas suunas hargnema ja laiali jooksma nagu pähklikesed kotist, ning veerevad kõige ootamatumatesse nurgakestesse.