Kliimaneutraalsusega venitamine toob Eestile 125 miljonit

Euroopa linnades juunis peetav auto- ja naftasõltuvuse vastane alasti jalgrattaga sõitmise päev on osa viimaste aastatega toetust kogunud kliimaliikumisest. Foto: Nicolas Maeterlinck/AFP/Scanpix

Kui veel suvel oli Eesti üks neljast Euroopa Liidu maast, kes 2050. aasta kliimaneutraalsusele «jah» öelda ei julgenud, siis nüüd oleme üks vähestest, kel selle eesmärgini jõudmiseks teekaart juba olemas. Suvel oli üks häda selles, et veidi enne Euroopa Ülemkogu, kus kliimateema üles kerkis, oli Eesti edasipüüdlikult just jõudnud ära tellida kliimaneutraalsuse teostatavuse uuringu ja ootas selle tulemusi. «Kui küsimus on juba esitatud ja uuring tellitud, oleks väga imelik öelda, et küsisime küll, aga vastus meid ei huvita, sest me juba teame,» põhjendab Eesti Euroopa Liidu esinduses keskkonnaküsimustega töötav Ivo Krustok.

Kui palju sisaldab Ursula von der Leyeni komisjoni rohelepe päriselt pöördelisi muutusi, palju on seal asju, mida tehti niigi, aga nüüd ehk vaid valjema vile saatel?

On mõlemat. Kõige tähtsam: rohelepe on uus narratiiv. Keskkonna ja kestliku arengu teemadega on tegeletud ju juba kaua, ka kõrgel poliitilisel tasemel, aga enne ei ole olnud, et võtame majandusliku või kasvustrateegia ja paneme selle raamidesse – ütleme, et tahame, et majandus kasvaks viisil, mis on kestlik ja võtab arvesse keskkonda.

Ma ei oska öelda, kui palju neist meetmetest oli varem ette valmistatud. Kindlasti leidub asju, mis on pikka aega oodanud oma aega ja rohelepe võimaldas neil esiplaanile tõusta. Aga on asju – näiteks kliimaseadus – mis on välja kujunenud viimase aasta aruteludest. Seal on asju, mis saavad olemas olla ainult tänu uuele narratiivile.