Kujundid contra tõed

Rein Raud Foto: Raul Mee/Mollusk Meedia

Tegelikkus ja sotsiaalsed konstruktsioonid“ kujutab endast 130-leheküljelist päevateemaliste artiklite kogumikku, ent selle sisuks ei ole päevapoliitikaga vopsimine, mida meil leidub ju lugematul hulgal. Teos on kokku pandud vastutustundeliselt, kasutatud on varem ilmunud artikleid, probleemidele on lähenetud sügavuti.

Vastata on püütud küsimusele: mis on sotsiaalne konstruktsioon? Sõna saavad (esinemise järjekorras) Rein Raud (neli korda), Lauri Vahtre (kolm korda), Aet Annist, Peeter Espak, Maarja Vaino, Aro Velmet, Mihkel Kunnus, Martin Ehala, Tõnu Viik, Tiit Kärner ja Mikko Lagerspetz, kõik tuntud autorid, keda näiteks minul on olnud alati huvi lugeda ka siis, kui ma esitatud arusaama ei jaga.

Saatesõnas tõdeb Rein Raud, et vaidlus küsimuses, kas sotsiaalse konstruktsiooni poolt loodud asjad on ka „päriselt“ olemas, ulatub märksa kaugemale 20. sajandist, jõuab välja keskaegse dispuudini realistide ja nominalistide vahel. Siis polemiseeriti teemal, kas abstraktsed mõisted, nn universaalid, eksisteerivad inimese tahtest sõltumatult, realistid arvasid, et jah, nii see on, nominalistid jäid seisukohale, et need on inimeste endi keele tekitatud.

Mina lisaksin paralleeliks veel kartesiaanliku dualismi, ja nii võikski öelda, et sotsiaalset konstruktsiooni eitavad ning postmodernistlikku lähenemist kritiseerivad autorid on igati lugupeetaval monistlikul seisukohal. Ükskõik, kas maruateistid-materialistid või religioossed-idealistid, igatahes mitte mõlemad korraga, mis võib aga juhtuda mõne postmodernistiga.

Mina arvan postmodernistlikult, et humanitaarias ei ole ega tule reaalteadustele omaseid ümberlükkamatuid definitsioone, üksüheseid, (pool)kohustuslikke seisukohti, humanitaaria on nagu hea esseistika, siin argumenteeritakse kujunditega, mitte tõestatud tõdedega.