Purjeka mudelit mul kahjuks ei olnud, seega seiklused läände lõppesid hiljemalt Atlandi ääres. Probleemi lahendamiseks meisterdasin vahtpolüstüreeni tükist, trummipulgast ja kilepiima pakendist oma laeva Santa Maria’s Sisteri, aga see tuli paraku nii lahmakas, et Dakaris purjeid heisates puudutas vöör juba Puerto Ricot.
Suvel 30 aastat hiljem navigeerisin oma päris paadikesega Ruhnu suunas, kui sain Tiit Pruulilt meilile teate: «Jarek, tere tulemast pardale!» Mis tähendas, et võin Admiral Bellingshauseni vahetusmadrusena Falklandi otsa kaasa teha. Sealtmaalt hakkas mu lapsepõlveunistus Atlandil seilata tasapisi täide minema. «Oh, kui paps mind nüüd näeks!»
Pärast paaripäevast rahmeldamist eri lennukites, hotellides ja bussides jõudsin higisena Puerto Madryni. Hommikul hotelliaknast välja vaadates avanes pilgule uhke purjelaev, mille mastis kaunis Eesti lipp (kõvasti suurem kui pisut allpool masti riputatud Argentina oma – hiljem selgus, et kohalikud tollitöötajad pidasidki seda mõningaseks lugupidamatuseks).
Kail peesitavad patagoonia merilõvid saatsid mind laisalt loibadega lehvitades soolast vett täis pritsinud kummipaati ja peagi olin Admiral Bellingshauseni tekil.