Nädala plaat: Limp Bizkit pesumasinas

Muusikaline kollektiiv Pinkwave. Foto: Ingvar Heamägi

Esimest korda suvel Tallinna bändi Pinkwave kassetti kuulates sattusin ma segadusse. Teoreetiliselt pidanuks see bänd mulle meeldima – brändivad nad ennast kui mingit 90ndate hardcore’i mutantversiooni, mis on lastud läbi hämafiltri. Enesemääratlus „hazepunk“ viitaks justkui psühhedeeliale või hüpnagoogiale.

Aga EP „Eternal“ põhjal jäi midagi kripeldama. Tunne, et heli ja pilt ei lähe ­kokku. Polnud väga 90ndad, polnud hardcore,­ polnud psühhedeelia. Sellest hoolimata olin jälle elevil, nähes detsembris, et Pinkwave on lasknud massidesse oma esimese täispika albumi. Panin selle mängima ja sain järsku kõigest aru. Mind oli vaevanud valede tähistajate probleem.

Hoolimata sellest, et üks bändiliikmetest kannab sotsmeediasse postitatud pildil Minor Threati särki ja bänd on ise öelnud, et tahavad teha kolme kümnendi tagust punki, ei ole siin tegelikult hardcore’ist eriti jälgegi.