Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/04/20/5284199t1ha38b.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/01/17/12878092t1h73c6.jpg)
Esimest korda suvel Tallinna bändi Pinkwave kassetti kuulates sattusin ma segadusse. Teoreetiliselt pidanuks see bänd mulle meeldima – brändivad nad ennast kui mingit 90ndate hardcore’i mutantversiooni, mis on lastud läbi hämafiltri. Enesemääratlus „hazepunk“ viitaks justkui psühhedeeliale või hüpnagoogiale.
Aga EP „Eternal“ põhjal jäi midagi kripeldama. Tunne, et heli ja pilt ei lähe kokku. Polnud väga 90ndad, polnud hardcore, polnud psühhedeelia. Sellest hoolimata olin jälle elevil, nähes detsembris, et Pinkwave on lasknud massidesse oma esimese täispika albumi. Panin selle mängima ja sain järsku kõigest aru. Mind oli vaevanud valede tähistajate probleem.