Aga kas Eesti peabki olema selline riik maailmas, kus kõik on lubatud? Riik, kes püüab kõike ja kõiki lõimida? Küsimus on: kes julgeb lollusele vastu astuda? Kes meist julgeb olla selline märter, eeskuju? Kirikus peab piiskop julgema olla märter. Kui ei julge ja ei ole, siis kogudus ja kirik laguneb. Ükskõik, mis nn vabadusi sekulaarne riik talle ka ei annaks. Seega, me vajame ärkamist, eeskuju ja rüütellikku kasvatust. Kristuse pärast narrid – on selline nimi, olek ja olemine kristluses. Kas me oleme valmis olema narrid Eesti pärast? Kui, siis kui palju ja mis ulatuses narrid?
:format(webp)/nginx/o/2020/01/16/12876628t1hc3fb.jpg)