Leelo Tungal: vastutajad maksavad ka surnud raudset ruuna

Leelo Tungal. Foto: Lilli Tölp /

Kord väidetakse, et Rail Balticut on vaja sõjalistel, kord kaubanduslikel eesmärkidel, juttu oli koguni loodava Helsingi-tunnelini ulatumisest, kuid loomade elupaikade ja inimeste põlismaadega ei arvestata, kirjutab kirjanik Leelo Tungal.

Meie, viimasele avalikule kirjale allakirjutanud, oleme enamalt jaolt liikuva eluviisiga inimesed – tunneme rõõmu väikesest, kuid ilusast ja hästi funktsioneerivast Tallinna lennujaamast, mugavatest ja kiiretest linnadevahelistest ning välismaagagi sidet pidavatest Lux Expressi nimelistest bussidest ja uutest rongidest. Kahtlemata rõõmustaksime ka Rail Balticu (RB) projekti üle – kes siis ei sooviks odavalt ja kiiresti Lätti, Leedusse ja Lääne-Euroopasse sõita! –, kui sellega ei kaasneks nii palju ohte.

Funktsionääride jaoks näivad kõige tähtsamad olevat «euromiljonid», mis tekiksid nagu imeväel ja millest on üksjagu vist juba ettevalmistustöödeks ära kulutatud, ja see, mis saab Eestimaa loodusest ja neist peredest, kes jäävad ilma oma kodudest ja põlismaadest, on nende meelest vaid tagurlike «lumehelbekeste» mõttetu mure.

Peaasi on euroliidu eraldatud rahale küüned taha saada, küll siis võib hõlpsasti ka eestlasi ümber asustada ja põtru-karusid õpetada üle raudtee või raudtee alt kulgevate ökoduktide kaudu endale uusi elukohti otsima. Mis sellest, et Eesti pinnal paiknevad vaid vähesed RB rongipeatused – Euroopasse pääseb see-eest mõne tunniga. Sellest pole lugu, kui igapäiseid reisijaid on vähevõitu – kord väidetakse, et võimast raudteed on vaja sõjalistel, kord kaubanduslikel eesmärkidel, mõnda aega pidi see koguni ulatuma loodava Helsingi-tunnelini.