Alandamine laval, kellele ja milleks?

Vägivalda ja alandamist käsitlevas Emer Värgi lavastuses «Näete nii palju ilusaid asju» mängib meest Jarmo Reha ja naist tantsija Rene Köster. Foto: Alan Proosa

Tuled teatrist ja pea ainus soov on minna voolava vee alla ja nähtu endast minema uhtuda. See pole hea tunne, aga just mõjuvat teatrit olen oodanud. Emer Värgi lavastus vägivallast, alandamisest, võimust on häiriv ja vastik, mul on palju küsimusi, millele alles otsin vastust. Aga kindel on, et lavastusest «Näete nii palju ilusaid asju» mööda vaadata ei saa.

Kõige suurem küsimus on, miks ja kas üldse peab teatris midagi sellist tegema. Või miks ei peaks? Mida lavastatud alandamise vaatamine annab? Kuidas aitab see mõista ja näha maailma teistmoodi, kas see lohutab-suunab vägivallaga kokku puutuvaid inimesi? Leevendab valu või õigustab piinamist? Muudab see maailma vähem vägivaldseks?

Kokku leppimata piirid

Ma ei arva, et Emer Värgi lavastus midagigi loetletust teeks. Kindlasti ei aita see lavastus lahendada mitte kui midagi. (Kas ükskõik milliselt kunstiteoselt seda oodata on õige ja õiglane? Kahtlen.)

Suurim ja põhiline, mida kõnealune lavastus suudab teha, on panna vägivalla üle arutlema, küsima, kus on piirid mängu ja elu vahel ning mis teemadel kunstnike katsetusi me ühiskonnana või üksikute teatrivaatajatena heaks kiidame, kas on olemas õige ja vale lähenemine.

Lihtsamalt öeldes: vägivalla kujutamine etenduskunstis on Eesti teatris uus teema, sest isegi siis, kui publiku ees on katkised hinged, on nende piinamine toimunud pilgu alt eemal. Vaimset vägivalda (mis kaasneb alati ka füüsilise vägivallaga) käsitlevaid lavastusi teatrite mängukavadest leiab, kuid füüsilise alandamise näitamine publikule on enamjaolt tabu.

On see tingitud näitlejate omavahelisest kokkuleppest, sest kuskil on ka nende taluvuspiir, või ühiskonnas valitsenud vaikimisest – mäletame ju aegu, mil löömine koduseinte vahel oli aktsepteeritav, sõbrad-perekond vaatas lihtsalt mööda – või sellest, et inimestena on meil väga keeruline pealt vaadata vägivallatsemist, isegi kui me usume, et meie ees laval olevad näitlejad on mängureeglites kokku leppinud? Ma kaldun arvavama viimast, kuid eks põhjuseid ole alati mitu.