Kadri Tammepuu: doonorid otsustavad

Kadri Tammepuu. Foto: Mihkel Maripuu

Elame materiaalses maailmas, kus sel, kel raha, on ka võimu. Siiski leidub kohti, kus oleme endiselt võrdsed. Olenemata maisest varast on inimese kehas süda, maks, kõhunääre, kaks kopsu ja neerud. Kõigil ühepalju.

Toonela lävel pole neid enam vaja, sestap võiksime kasutamiskõlblikud elundid teistele jätta. Kui lisada organitele koed ja rakud, on surres võimalik kinkida keskmiselt kaheksale inimesele pikem ja parem elu.

Organeid päriselt annetada otsustasid läinud aastal 83 protsenti doonoriks sobinutest ehk 33 lahkunut, kes mõnikord kõnelesid ka lähedaste suu läbi. Pole just palju neid küsimusi, kus tegutsetaks nii üksmeelselt – ratsionaalselt ja heatahtlikult.

Doonorite soov head teha ongi alus, millele tugineb siirdemeditsiin. Tohtrid usuvad, et laboris kasvatatud kopsude või neerude siirdamisega läheb veel vähemalt kümme aastat. Tänasest kõrvalloost saab lugeda, mida lõppenud aasta viimastel päevadel teha tuli, et üks diabeedist puretud noor mees saaks edaspidi paremini elada. Ilma kõhunäärme annetajata teispoolt Läänemerd oleks Eesti mehe elu jätkunud vanaviisi.

Organidoonorluses kahtlejate üks suur küsimus on õiglus. Näiteks siirdamise kõrge hind, mis võib koormata niigi pingelist meditsiinisüsteemi, kus jäävad seetõttu ravita paljud lihtsamad haigused. Enne iga teenuse kasutuselevõtmist hindab selle kasu-kulu suhet rahastaja, kelleks Eestis on haigekassa. Näiteks tekib kõhunäärme siirdamisel koos neeruga kasu sellest, et patsient ei pea enam süstima insuliini, käima neeruasendusravil, kontrollima iga päev veresuhkru taset, et hoiduda teiste raskete haiguste välja kujunemisest. Tavaliselt saab uute elunditega patsiendist edaspidi ka suurem maksumaksja.