Karl-Eduard Salumäe: argine võimalus olla kangelane

Karl-Eduard Salumäe Foto: Marko Saarm

Liiklusjurist Indrek Sirk viitas eilses Postimehes ilmunud arvamusloos uuringule, mille järgi Soomes jõuab paadunud roolijoodik purjuspäi autot juhtida enam kui 200 korda enne tabamist, ning lisas, et teadaolevatel andmetel valitseb Eestis samasugune seis.

USA maanteeohutusamet NHTSA on aga välja arvutanud, et tervelt 30 protsenti ameerikamaalastest satub oma elu jooksul mõnda alkoholijoobega seotud liiklusõnnetusse.

Huvitav oleks teada, kui mitu protsenti kõigist tärganud kahtlustest, et keegi sõidab joobnuna või hakkab seda kohe tegema, vormub Eestis kõneks numbrile 112, võimaliku roolijoodiku takistamiseks või muul moel sekkumiseks. Kardetavasti mõjuks see arv veelgi uskumatuma ja nukramana.

Igatahes on ütlematagi selge, et 200 alkouimas sõitu ei tehta kuskil paralleeluniversumis, vaid avalikel teedel ja tänavatel teiste liiklejate keskel. Ning neid, kes oma kahtsadat täis tiksutavad, on Eestis iga päev umbes 4000.

Kui täiskasvanud inimene pole teinud kordagi midagi selleks, et mõnd (arvatavat) roolijoodikut peatada, siis ilmselt on ta lasknud mööda mitu olukorda, kus just tema saanuks reageerida.

Järeldus kõlab lihtsalt: kui täiskasvanud inimene pole teinud kordagi midagi selleks, et mõnd (arvatavat) roolijoodikut peatada, siis ilmselt on ta lasknud mööda mitu olukorda, kus just tema saanuks reageerida.

Põhjused võivad olla mitmesugused. Näiteks need, kes ise autot ei juhi, ei pruugi mitte just purupurjus, aga joobe tõttu siiski ebakindlalt sõitvat sohvrit ära tunda. Küllap esineb ka raskekujulist naiivsust, mis ei luba kaaskodanike pahelisusse uskuda. Kuid vähimagi kahtluseta on väga sagedased põhjendused ja vabandused midagi sellist nagu «äkki liiga purjus pole», «tundub, et katsub ettevaatlikult sõita», «kes siin praegu peale tema ikka liigub», «ei taha ju naabrimehele politseid kutsuda» või jõuetuks tegevalt labane ja küündimatu «pole minu asi».

Ülitraagiline liiklusõnnetus Saaremaal näitab võikalt, millega niisugune mõtteviis riskib. Karmistada karistusi purjuspäi sõitmise eest võib, süsteemsemalt tegelema alkohoolikute ja retsidiivsete liiklusrikkujatega lausa peab. Samuti ei teeks midagi halba, kui teedele õnnestuks saada korda valvama rohkem patrulle. Kuid kõige suurem potentsiaal võitluses roolijoomarluse vastu peitub siiski juhuslikes pealesattujates ja nende käitumises. Mida sagedamini sekkutakse, seda parem kõigile.

Indrek Sirk ütles oma loos, et kangelane on igaüks, kes hoiab ära joobes juhi autorooli sattumise. Sellele on lisada üksnes nii palju, et võimalus olla kangelane on kahjuks neetult argine.