Indrek Sirk: pudeli juures ja rooli taga oleme võrdsed

Indrek Sirk. Foto: Mihkel Maripuu

Purjuspäi autorooli istumine ei ole inimese isiklik asi, see on meie kõige asi ning sellele tuleb reageerida, kirjutab vandeadvokaat Indrek Sirk.

Liikluses nagu muudeski eluvaldkondades tekib lähedal juhtunud traagiliste sündmuste tagajärjel tunne, et kõik on hukas ning kasutusele tuleb võtta äärmuslikud abinõud. Emotsioon halvab ratsionaalse mõtlemise.

Statistiliselt on Eesti liiklus paremas seisus kui 70 aastat tagasi. 1950. aastal liikus meie teedel ca 10 000 mootoriga liiklusvahendit, kuid hukkunute arv oli üle 100 aastas. 2019. aastal oli iga päev kindlustatud ehk kasutuses olevate sõidukite arv üle 700 000 ning kuigi iga päev juhtus ca 100 liiklusõnnetust, said inimesed viga vaid viiel protsendil juhtudel ja hukkunute arv oli mullu senistel andmetel 52. Statistika ei pehmenda küll äsjase traagilise õnnetuse tagajärgi, kuid võimaldab hoida fookuses põhiküsimust. Kõiki õnnetusi ei ole kahjuks võimalik ära hoida ning tagantjärele juhtunut olematuks ei tee.

Kui karistused mõjutaksid inimesi rikkumistest hoiduma, siis oleks juba sajandeid tagasi saavutatud inimkonna jäägitu õiguskuulekus. Paraku see nii ei ole, mistõttu ei ole ka karistus imevits. Karistus vajab täpset doseerimist, et ta mõjutaks inimest hoiduma tulevikus süütegude toimepanemisest ning oleks üldpreventiivses mõttes õpetuseks ka teistele. Vangla alkoholist ei võõruta, aasta või ka kümme aastat trellide taga ei muuda inimest karskeks. Kahjuks mitte ka oluliselt õiguskuulekamaks.

Vangla on mõeldud inimestele, kes on tõesti vaja ühiskonnast eralda, kuna nende tahtlik kuritegelik käitumine on teistele ohuks. Roolijoodik ei plaani kurja, ta lihtsalt ei teadvusta oma ohtliku käitumise võimalikke tagajärgi. Erinevalt vargast, tapjast, vägistajast, narko­ärikast või ka altkäemaksu võtvast ametnikust – neile on teist inimest või ühiskonda tabav negatiivne tagajärg selgelt arusaadav ning kurjategemise kavatsus ilmne.