Juhtkiri: annetus ja põhjus

14. jaanuari karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Meie hulgas on neid, kelle elujärge viie- või isegi kuuekohalise summa loovutamine pangakontolt ei muuda, kuid see ei tähenda, et nad selliseid summasid niisama käest annavad. Paljuski just tänu rahaotsuste keskmisest paremale läbikaalumisele neid rahaasjades edu saadabki.

Lühidalt: kui jõukas inimene – olgu ta ettevõtja, poliitik või keegi kolmas – käib välja üldisemas plaanis arvestatava hulga raha, siis on selleks mingi põhjus.

Sugugi mitte alati ei ole (peamine) küsimus selles, millist kasu tolle raha eest vastu saadakse. Vastasel korral poleks maailmas, sealhulgas Eestis, ei metseenlust ega heldeid toetusi heategevusele.

Ka märkimisväärsed annetused ühele või paarile erakonnale võivad olla kantud abstraktsemat sorti põhjustest. Näiteks soovist toetada teatud maailmavaadet või hoiakuid edendavaid poliitilisi jõude. Kui asjaosaliste sõnades ja tegudes on kooskõla ja järjepidevus, saab laiem avalikkus päris hästi aru, miks ärimees X annab summa Y erakonnale Z.

Ent ikka ja jälle tuleb ette ka niisuguseid toetussummasid, mis ei tundu üldsusele nii mõistetavad või läbipaistvad. Kui erakonna kassasse silmatorkavalt palju eurosid toonud poliitik või ettevõtja jääb veenvate selgitustega hätta, tekib kiiresti kahtlus. Eriti siis, kui tollesama poliitiku karjäär saab samal ajal tänu parteijuhtide otsustele ühtäkki tiivad või kui just nagu heast peast koalitsioonierakonda rahaga kosutanud äriajaja jaoks hakkavad riigikogus asjad kiiresti soodsas suunas liikuma.

See, mida ennekõike parlamendierakonnad peavad mõistma, ongi tõik, et tegelikult ei ole neil vaja veenda mitte küsimusi esitavaid ajakirjanikke, vaid avalikkust tervikuna.

Mis niisugustel puhkudel ähvardab, on see, et inimeste usk oma riigi ausasse asjaajamisse saab kannatada. Võib tekkida arusaam, et seadusi on võimalik osta või et parteides ei pruugi tõusta esile mitte kõige kompetentsemad ja võimekamad, vaid need, kes täidavad kõige rohkem erakonna rahakotti.

Konkreetseid nimesid ja seoseid ei ole vaja siinkohal esitada, sest see, mida ennekõike parlamendierakonnad peavad mõistma, ongi tõik, et tegelikult ei ole neil vaja veenda mitte küsimusi esitavaid ajakirjanikke, vaid avalikkust tervikuna. Harilikud lehelugejad heidavad pilgu nimedele, rahasummadele ja juurde küsitud kommentaaridele ning teevad oma järeldused. Seejuures on nad oma peas järelduste vormimisel palju vabamad kui ajakirjandus, mis peab fakte ja arvamusi selgelt eristama ning ka tõsiste kahtluste esitamist vettpidavalt argumenteerima.

Kuid paradoksaalsel kombel tõestab tõik, et me saame ühe või teise erakonnale tehtud annetuse üle isekeskis niimoodi arutleda, seda, et üldiselt on Eestis erakondade rahastamisega päris hästi. Ilma parteidele tehtud annetuste avalikustamise kohustuse, vaba ajakirjanduse ning sõna- ja mõttevabaduseta poleks see võimalik. Täpselt nagu võrdsetest võrdsemate ühiskonnas ei riiva üldsuse õiglustunnet see, kui raha eest endale seadusi saab osta.